Jaan Sõrra: kaalul on Eesti toidutootmise tulevik

Jaan Sõrra Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Põllumajandusministeeriumis hakkab valmima maaelu arengukava 2014−2020 (MAK), mille järgi jagatakse järgneval seitsmel aastal ligi kaks miljardit eurot põllumajandustoetusi.

Kuid oma praegusel kujul ei kasvata see Eesti põllumajanduse konkurentsivõimet. Põllumeeste keskliit ja meie suuremad põllumajandusettevõtted, kes toodavad reaalselt 80 protsenti Eesti toidutoormest ning maksavad suurema osa põllumajandussektori riigimaksudest, on murega jälginud uue arengukava kujundamist.

Oleme teinud põllumajandusministrile kolm pöördumist, kuid hulgast ettepanekutest on rahuldatud vaid üks. Oleme ka mitmetel kohtumistel ministrile oma seisukohti selgitanud, kuid tulemust kahjuks ei ole. Seega tundub, et MAKi kooskõlastamise protsess on justkui mõeldud teistele sihtrühmadele.

Eurostati 2010. aasta andmetel luuakse põllumajandusliku maa hektari kohta EL-27 keskmisena lisandväärtust 782 eurot, Eestis aga vaid 253 eurot. Kas nende andmete valguses saab rääkida võrdsest konkurentsivõimest? Ilmselt ei saa, sest need arvud viitavad meie põllumeeste suurele investeerimisvajadusele.

Meil on 2010. aasta põllumajandusloenduse andmetel 19 613 põllumajanduslikku majapidamist, nendest 11 539 on hobitalud (aastane toodang alla 4000 euro). Üle 4000 euro suuruseid ettevõtteid on 8074, nendest 3566 tulud on suuremad kui 15 000 eurot ning nemad annavad 92 protsenti põllumajanduse kogutoodangust. Äriregistri andmetel (2011) andsid 50 suurima põllumajandusmaaga ettevõtet tööd 2509 töötajale.

Nad maksid üle seitsme miljoni euro sotsiaalmaksu ja töötajad maksid lisaks umbes neli miljonit eurot üksikisiku tulumaksu. Uues MAKis jätkub ebavõrdne konkurents nende põllumajandustootjate suhtes, kelle kogu toodang läheb müügiks.

Seetõttu hindame suurt osa praegu planeeritavast toetuste maksmisest sotsiaalabina, mis toob otsustajatele valimistel hääli. Investeeringute toetamise eesmärgiks peaks olema ettevõtluse arendamine – tuleks eelistada ainult aktiivset põllumajandustootjat ning rakendama selliseid MAKi meetmeid, mis loovad lisaväärtust ja kust laekub maksutulu.

Praegu peetakse ka hobitalunikke põllumajandustootjateks, kuid neid ei hõlma ei regulaarne statistika ja neil pole ka sisulist raamatupidamiskohustust. Üksiktootjaid ja nende investeeringuvõimet on õige hinnata maksuameti andmete alusel, kui palju kasumit-kahjumit teenib tootmisse pandud raha ja arvestada makstud makse.

MAKis on investeeringutoetuste mahuks planeeritud vaid 163 miljonit eurot, st 28 miljonit vähem kui eelmisel perioodil. Tase tuleks säilitada ning eelistada pikaajalisemaid ja mahukamaid investeeringuid, mis loovad töökohti ja toovad riigile maksutulu.

Kuid näiteks mahepõllumajandusele tahetakse suunata oluliselt rohkem raha kui eelmisel perioodil. Kus on aga kauplustes mahetoodang? Mahepõllumajandus kasutab 14 protsenti maast, kuid kodumaise mahetoodangu turuosa jaemüügis ulatub vaid poole protsendini. Kopsakas mahetoetus on meelitanud palju majapidamisi vormiliselt mahedaks hakkama, kuid tootmise ja müügi kohustust neil ei ole.

Mahetoetused peaksid jääma eelmise perioodi tasemele, kui toetus siduda ainult mahepõllumajandusliku lõpptoodanguga. See aitaks lõpetada mahepindala ekstensiivse laiendamise ja mahetootmise teesklemise.

Ainuüksi piimalehma- ja noorkarjalautade investeeringuvajadus on 380 miljonit eurot, lisaks on vaja investeeringuid sigalate, lihaveiselautade, kuivatite, kasvuhoonete jms uuendamiseks. Kuid toetuse saamise tingimused lubavad «meepoti » juurde pea iga soovija. Kas ta on ta ka konkurentsivõimeline ja jätkusuutlik, see ei huvita kedagi.

Investeeringutoetuse saaja müügitulu peaks olema vähemalt käibemaksukohuslase müügikäibe alampiir (16 000 eurot, mis vastab 30 hektari teraviljasaagile või üheksa lehma aastatoodangule). See näitaks reaalset majandustegevust ning sotsiaalmaksu peaks makstama vähemalt ühe töötaja minimaalse aastapalga pealt.

Toetustaotluste hindamisel tahetakse eelistada neid, kes pole varem investeeringutoetust saanud. See kriteerium tekitab olukorra, et ettevõtted, kus toetuse ja kopsaka laenu abil on eelmise MAKi algusaastail renoveeritud näiteks piimakarjalaut, ei saa toetust noorkarjalaudale.

Kui arvestada, et uue lüpsilauda ehitamine (majanduslikult optimaalne laut on vähemalt 300 lehmale) maksab 1,35–1,5 miljonit eurot, peaks maksimaalne toetuse summa ettevõtte kohta olema vähemalt 650 000 eurot planeeritava 500 000 asemel.

Eelkõige, ja suurema protsendiga, tuleks toetada hoonete ehitamist ja renoveerimist, mitte pihustada raha liikuva tehnika ostmise toetamiseks. See tekitab jälle ühe jokk-olukorra. Kui väikepõllumees ostab näiteks traktori, peab see olema tema omandis viis aastat. Sadakonnal hektaril majandaja ei kasuta selle ajaga traktori ressursist veeranditki ja võib selle rahuliku südame ja hea hinnaga maha müüa.

Tuhatkonnal hektaril majandaja on aga traktori ressursi täielikult ära kasutanud. Oleme tegevpõllumeeste huvide kaitsmiseks kohtunud nii peaministri kui ka IRLi esimehega. Meid on ära kuulatud, meie ettepanekud uue MAKi kujundamisel olevat mõistlikud, majanduslikult loogilised ja aitavad täita maksude näol ka riigikassat. Kuid MAKi eelnõus ei ole midagi oluliselt muutunud.

Kuidas läheb kogu see jutt korda toidutarbijale? Odavam ja kvaliteetsem toodang tuleb suurematest moodsa tehnoloogiaga farmidest, mitte väiketaludest. Seejuures ei vastandu me väiketaludele, vaid kaitseme kõigi turule tootvate tegevpõllumeeste huve.

Elulaadija sotsiaaltoetused ei peaks tulema toidutootjatele mõeldud rahastust. Tegevpõllumehed maksavad ausalt riigimakse ning kindlustavad ka edaspidi Eesti toidujulgeoleku, kui neil vaid lastakse rahus oma tööd teha ega sunnita tuuleveskitega võitlema.

Eesti põllumees ei nori toetusi, põllumajandus on aga kogu ELis doteeritav, et toit oleks tarbijale mõistlikuma hinnaga. Kui doteerimine kogu ühenduses lõpetatakse, siis meie kirjutaksime sellele kahe käega alla! Siis oleksid kauplused palju tühjemad importtoidust, mis juhtuks aga hindadega, seda ei julge ennustadagi.