Raul-Allan Kiivet: piiriülene ravi

Raul-Allan Kiivet. Foto: Liis Treimann

Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet kirjutab, et Eesti jaoks on piiriülest ravi käsitleva direktiivi kõige olulisem osa patsiendiõiguste tagamine ja sellega peab riik kiirustama.

Oktoobris peaks Eestis hakkama kehtima eurodirektiiv 2011/24 patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius. See pealkiri vastab üsna täpselt direktiivi sisule, mis räägib palju enamast kui Eesti meedias levinud tõlgendus, et sellest sügisest hakkavad patsiendid Euroopas vabalt liikuma.

Liikumisvabadust see direktiiv ei tekita, sest haigete liikumine pole ka praegu keelatud ja mistahes Euroopa riigis saab arstiabi osta, kui selleks on soovi ja kõvasti raha. Direktiivi peamine sisu on, et edaspidi peavad liikmesriigid oma sotsiaalkindlustuse rahast tasuma plaanilise ravi eest, kui see on toimunud teise liikmesriigi raviasutuses.

Niisuguse plaanilise ravi saamiseks on mõistagi kehtestatud terve rida eeldusi ja tingimusi. Eesti jaoks pole see võimalus uus. Alates ravikindlustuse algusest on haigekassa tasunud välisriikidesse suunatud plaanilise ravi eest. Näiteks eelmisel aastal käis ravil ja uuringutel 205 inimest ning selle eest tasuti välismaa raviasutustele kaks miljonit eurot.

Nii et siin peavad hoopis teised liikmesriigid ennast kohandama uue olukorraga, mis on Eestis kehtinud juba ammu enne, kui meid võeti vastu Euroopa Liitu. Enamiku Euroopa riikide jaoks on see siiski väga põhimõtteline muutus, mistõttu vaidlused direktiivi eelnõu erinevate versioonide üle kestsid üle kümne aasta.

Põhimõtteline küsimus on siin liikmesriikide ja nende ravisüsteemide väärikus: miks peaks Prantsusmaa tunnistama, et ta ei saa oma haigete ravimisega hakkama, ja saatma oma maksumaksjate raha Saksamaa raviasutustele või vastupidi? Tegelikult raha ikka natuke liikus ja näiteks Soome KELA tasub hea meelega soomlastele osa kuludest, mis neil tekivad Eestis hambaarsti juures käies ja teisi raviteenuseid kasutades.

Siiski on väga suur vahe, kas tegemist on õiguse või kohustusega ja kui tekib kohustus, siis kuidas selle täitmisega hakkama saada. Lõpuks saavutati selle direktiivi näol Euroopa tasemel kokkulepe kahes peamises põhimõttes. Esiteks, et haige kodumaa sotsiaalkindlustus peab tasuma ka selle arstiabi eest, mida on haigele osutatud mõnes teises Euroopa Liidu riigis, kuid see õigus ei tohi tekitada kodu- ja välismaiste haigete ebavõrdset kohtlemist.

Teiseks peab ravi osutav riik välismaa patsientidele tagama asjakohase teabe, ravi kvaliteedi ja õigused, sealhulgas asjakohase ja läbipaistva mehhanismi kahjude kompenseerimiseks patsientidele. See teine pool kokkuleppest on Eesti tervishoiu jaoks selle direktiivi kontekstis suurim võimalus ja väljakutse, aga sellest veidi hiljem. Millised haiged siis liikuma hakkavad ?

Kui tõsine tervisehäda tekib ootamatult ja ägedal kujul, pole välismaale minekuks aega ega jaksu ning probleemi lahendab lähim haigla ja selle erakorralise meditsiini osakond. Kui tervisehäda on leebem, minnakse oma perearsti juurde. Uue direktiivi tulemusena ei jää Eestis ära ühtegi perearstikülastust, kiirabiväljakutset, EMO-visiiti ega erakorralist hospitaliseerimist.

Ka kroonilised haiged, kes käivad eriarstil, on enamikus oma arstiga rahul ja välismaale muukeelse retsepti järele sõita pole mingit mõtet. Nii et paljude meditsiiniliste põhjuste seast jäävad alles haiged, kelle tervisehäda kannatab ootamist ja kelle üldseisund on sedavõrd hea, et nad jaksavad reisida.

Millises suunas liigutakse, määravad majanduslikud ja kultuurilised tegurid. Direktiivi järgi piirdub kohustus hüvitada piiriüleste tervishoiuteenuste kulud raviteenustega, millele kindlustatud isikul on õigus vastavalt oma kodumaal kehtivatele õigusaktidele ja hindadele. Kui uuringud ja ravi maksavad kohapeal rohkem, tuleb vahe katta haigel endal.

Seega saavad Eestist välismaale plaanilisele ravile sõita haiged, kellel on raha nii sõidu ja elamiskulude kui ka ravikulude eest tasumiseks. Rahaliselt jääb Eesti haige jaoks oluliselt soodsamaks kehtiv välismaale plaanilisele ravile suunamise kord, mil haigekassa tasub kõik ette kokku lepitud ravikulud. Liikumise suurimaks piduriks on keelteoskus.

Inglased võivad üle Euroopa otsida raviasutusi, kus nende jutust ja soovidest aru saadakse, soomlastel on sama lootus Eestis, aga eesti keelest ei saa küll keegi Euroopas aru. Seega, kokkuvõttes saavad uue direktiivi najal arstiabi hea keeleoskuse ja päris hea tervisega haiged, kelle väga hea majanduslik olukord võimaldab abi otsida ja selle eest tasuda.

Selliseid inimesi elab kõige tihedamalt Brüsseli-Luksemburgi- Strasbourgi prantsuskeelsetes piirkondades ja töötab euroliidu ametkondades. Nendest saavad tõenäoliselt selle direktiivi suurimad kasutajad. Ei Portugali, Iirimaa ega Eesti haige vanainimene lähe ravile välismaale, neil pole see võimalik ja õnneks ka mitte vajalik.

Eesti kontekstis mõjutab direktiiv seda osa arstiabist, kus osutatakse tasulisi teenuseid. Uues olukorras hakkavad kõigepealt välismaalt abi otsima meie nooremad ja maksujõulised elanikud hädade korral, mille ravis on Eestis järjekorrad ja mille eest nad juba praegu vähemalt osaliselt ise tasuvad.

Seni kombineeriti nende ravis ravikindlustuse raha eest saadud arstiabi tasuliste teenustega ja mõlemad tulud läksid Eesti raviasutustele. Nüüd aga saavad need haiged viia mõlemad summad välismaale.

Haiglavõrgu haiglatele, kelle sissetulek koguneb erakorralise abi andmisest ja krooniliste haigete ravist, pole see suur kaotus, kuid väikestele erakliinikutele on see väljakutse. Siit jõuamegi Eesti jaoks kõige olulisema osani direktiivist, mis räägib patsiendiõigustest, kuid on kahjuks välja jäänud eelnõust, mis ootab valitsuse ja riigikogu heakskiitu.

Ravi osutav riik peab välismaalastele lisaks ravi kvaliteedile tagama ka asjakohase ja läbipaistva mehhanismi kahjude kompenseerimiseks patsientidele. Just viimane on väga oluline Soome haigete jaoks, sest seal kehtib patsiendikindlustus (potilasvakuutus) juba 20 aastat ning haigetele korvatakse kahjud, mis neile arstiabi käigus tekivad.

Eestis peab raviasutustes toimunud äparduste, eksimuste ja tervisekahjude korral patsient abi otsima kohtust ja tõendama ravivigu, mis ei meelita võõrasse keskkonda tulema välismaalasi ega hoia siin neid Eesti haigeid, kel on raha minna ravile Soome ja teiste Põhjamaade raviasutustesse.

Mittesüülise vastutuskindlustuse rakendamine Eestis on eelduseks ravi kvaliteedi arengule nii Eesti kui välismaa patsientide huvides. Kui riik patsiendiõiguste tagamisega kiirustaks, poleks meie raviasutustel muret kaotada maksujõulisi Eesti kliente ega välismaalastel kõhklusi siia ravile tulla.