Juhtkiri: Venemaa sõda Gruusia vastu peatas NATO laienemise

Täpselt viis aastat tagasi algas Venemaa sõjaväe rünnak Gruusia vastu. Praeguseks võime öelda, et see lõpetas Euroopa ajaloos ühe etapi. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist liikusid Kremli võimu alt pääsenud riigid lääne suunas (mõni kiirelt, mõni teosammul) ning läänelikke väärtusi kandvad organisatsioonid laienesid ida poole.

Venemaa rünnak Gruusia vastu peatas NAT O laienemise. Loomulikult saab vastu väita, et töö käib: näiteks Gruusia ja NATO, Gruusia ja Euroopa Liidu komisjonid kohtuvad endiselt ning arutavad Gruusia sisulist liikumist NATO liikmelisuse poole. See on siiski kõigest tehniline töö, mis tähendab poliitilisel tasemel üksnes seda, et kumbki pool ei ole uksi pauguga sulgenud. Need tegevused on kahtlemata tähtsad selleks, et luua sisukaid eeldusi poliitilistele otsustele, ent ei tähenda paraku otsustamist.

Kui 2008. aasta esimesel poolel oleks NATO liikmeks saamise plaani andmine Ukrainale ja Gruusiale olnud üpris loomulik, siis praegu sellest tõsimeeli enam ei räägita. See tähendabki, et poliitilist valmisolekut NATO laiendamiseks pole. Venemaa saavutas sõjaga Gruusia vastu ühe oma strateegilistest eesmärkidest.

Ka Venemaa peaminister Medvedev ütles äsja intervjuus Gruusia telekanalile otse välja, et just NATO laienemise peatamine oli Gruusia- vastase sõja siht ning Venemaad häirib väga ka Balti riikide kuulumine NATOsse. See Medvedjev ütlus on järjekordne kinnitus, et impeeriumi (ning mõjupiirkondade) idee elab Moskvas edasi ning selle mõtteviisi raames pole mingit kohta sellel, mida inimesed Gruusias või ka Eestis ise järgimist väärivateks väärtusteks peavad.

Loeb Kremli karukeste hirm (mõju)võimu kaotamise ees, aga mitte rahvaste tahe. Kui käsitleme Venemaa ja Gruusia sõda idapoolsete riikide Euroopasse kaasamise lõpuna, muutub Eesti omaaegne kindlameelne liikumine lääne väärtusi kandvatesse organisatsioonidesse veelgi väärtuslikumaks.

Kasutasime ära selle, et «ajalugu avas meile akna» – meie saame vaielda Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika detailide üle, aga paljudel Eesti kunagistel saatusekaaslastel on endiselt eksistentsiaalsed probleemid.

Praegu on küsimus selles, kas Kreml saavutab Gruusias «pehmete meetoditega» need eesmärgid, mis jäid viis aastat tagasi sõjaga saamata. Gruusia on ainus Iraani ja Venemaad vältiv tee Kaspia mere naftani ja Kesk-Aasia maavaraderikaste riikideni.

Kontrollides Gruusiat, saaks Kreml taas ilma igasuguste «agadeta» oma võimu alla kogu Kesk-Aasia. Muu hulgas see osutabki, et poliitiliste ja sõjaliste käikudega toetatakse ka oma majanduslikke huvisid. Teisiti öeldes kajastub viie aasta eest toimunud sõja hind ühel või teisel viisil ka eestlaste kütusehindades.