Jaan Aps.

FOTO: PP

Heategevus­fonde on mõtet hinnata eelkõige selle järgi, mida fond suudab abivajajate jaoks korda saata, mitt­e selle järgi, kui väikest palka tegutsejatele makstakse, kirjutab kodanikuühenduste ekspert Jaan Aps.

Mida pisem palk, seda andekam ja pühendunum kirurg. Mida väiksem haigla remondifond, seda kindlamini võivad patsiendid end tunda.

Samalaadselt absurdsed hinnangud võivad tekkida heategevusfondide kohta neid omavahel üldkulude suuruse põhjal võrreldes, nagu seda tehti 1. augustil Eesti Ekspressis ilmunud artiklis «Suur osa annetustest kulub abi laialijagamiseks».

Ühiskondliku eesmärgiga organisatsioonide üldkulud lihtsalt ei näita nende poolt ühiskonnas loodava positiivse muutuse suurust (või väiksust).
Administreerimis- ehk üldkulud (palgad, kontori üür jne) eraldi vaadatuna ei kajasta heategevusfondi tõhusust ega mõju.

Esmatähtis on hoopis laste ja perede hulk, kelle olukorda on fondil õnnestunud püsivalt paremaks muuta. Info mõju kohta asetab õigesse konteksti ka kulude suuruse. Teiseks pole võimalik heategijaid omavahel üldkulude suuruse järgi võrrelda.

Niisuguste organisatsioonide skaala ulatub ju õhinapõhistest vabatahtlikest algatustest kuni valdkonna parimaid professionaale palgal hoidvate tööandjateni. Kolmandaks vajavad paljud heategevusorganisatsioonid püsivate muutuste loomiseks üldkulude suurendamist, mitte nende kärpimist. Mis abi oleks hätta sattunud lastel heategijatest, kes ise elavad toimetuleku piiril?

Iseenesest on heategevusfondide luubi alla võtmine väga tänuväärne. Raskustes laste ja perede olukorra leevenemine Eestis sõltub paljuski just kodanikualgatuste tegevusest ja oskusest oma ressursse tõhusalt kasutada. Sestap on ülioluline jälgida iga neile antud euro käekäiku.

Ka ainult vabatahtlikul tööl tuginevad fondid tasub luubi alla võtta. Seda isegi juhul, kui nad ei kasuta maksumaksjate või neile eraalgatuslikult antud summasid. Kui nende tööl puudub mõju, raiskavad nad näiteks elu hammasrataste vahele sattunud laste aega hetkeni, kui halvimaid tagajärgi vältida on juba liiga hilja. Seetõttu peab iga fond tõepoolest looma selgeid positiivseid muutuseid – või oma uksed sulgema.

Järelikult on iga heategevusorganisatsiooni puhul tarvis eraldi uurida, kui paljude laste ja perede elu nende tegevuse abil paremaks muutub. Näiteks kui paljud vanemliku hoolitsuse kaotanud lapsed on endale leidnud uue turvalise kodu?

Või mitu endist töötut perekonnapead on saanud uue töökoha? Alles pärast sellistele küsimustele vastuse leidmist tasub analüüsida organisatsiooni kululiikide põhjendatust ja kulude suuruse õigustatust. Nimelt tuleb neid võrrelda fondi poolt endale võetud ja saavutatud eesmärkidega.

Mida suuremad üldkulud, seda vähem saab abivajaja abi? Sõltub, millist abi antakse. Eestis on liiga ühekülgselt propageeritud lühiajalist vabatahtlikku tegevust ja materiaalse abi vahendamist. Ainult sellega piirdudes on pikemas perspektiivis tegemist ressursside raiskamisega. Kui aitaja sekkumise tulemusena ei saabu abivajaja ellu püsivat positiivset muutust, osutub lõpp ikkagi traagiliseks.

Hätta satutakse väga keerulistel põhjustel kas enda valikute (täiskasvanute puhul) ja/või välise mõju tõttu (eelkõige, kui tegemist lastega).

Igal juhul on ka abivajaja hing ja toimetulekuvõime kõvasti muserdada saanud. Olgu siis tegemist alkohoolikutest vanemate perekonnast eraldatud tüdrukutirtsu või pikaajaliselt töötu ratastoolis perekonnapeaga.

Vabatahtlike aitajate poolt ühekordselt kohale toimetatud kuum hapukapsasupp, villane kampsun või kontserdipilet sellises olukorras palju edasi ei aita. Tõsisemaid abivajajaid suudavad nende hädast ja selle psühholoogilistest tagajärgedest välja aidata ainult väga tugevad professionaalid üsna pika aja jooksul kõvasti pingutades.

Selliste asjatundjate tööpanuse ja töötamise keskkonna eest on õiglane maksta – ja maksta õiglaselt palju. Muuseas, need tasud on osa üldkuludest.

Seega ei saa ühel joonisel võrrelda ühekordsete kultuuriürituste külastuste vahendajat organisatsiooniga, mis pakub peredele stabiilset toiduabi igal nädalal. Samuti pole kohane ühte patta panna lastekodusse piparkookide saatjat ja vanemliku hoolitsuseta lastele tugiisikute pakkujat. Ühel juhul on tegemist justkui ühekordse plaastri pealepanekuga, teisel puhul aga keerulise operatsiooni või taastusraviga.

Muidugi maksab plaaster vähem, aga pimesoolt plaastriga välja ei lõika. Samuti ei aita ühekordne abisutsakas riskinoort kasvada endaga hästi toimetulevaks täiskasvanuks.

Mitmed heategevusorganisatsioonid (nt lastele asendushoolduse pakkujad) võtavad vastutuse oma hoole all olevate laste ja noorte eest aastateks. Nende organisatsioonide juhid peavad suutma värvata ja hoida väga häid inimesi, et õigustada laste ootust turvalise arengukeskkonna osas.

Sellistel juhtudel näitab oskus hankida raha oma kontori üleval pidamiseks ja töötajatele väärilise palga maksmiseks (teiste sõnadega: oskus tekitada suuri üldkulusid) positiivselt eestvedajate juhtimisvõimekust. Üheööliblikateks jäävad nende eestvedajate organisatsioonid, kellel puudub suutlikkus oma meeskonda rahastada. Hätta sattunud lastel ja peredel üheööliblikatest abi pole.

Heategevusfond võib olla kas väga hea või väga halb organisatsioon sõltumata sellest, kas tema administratiivkulud on imepisikesed või hoopis tohutult suured.

Eestis on suurepäraseid palgaliste meeskondadega fonde ja tühja rabelevaid vabatahtlikke organisatsioone. On ka vastupidiseid näiteid. Kõik sõltub valitud tegevusmudelist, juhi võimekusest, meeskonna professionaalsusest ja oskusest ressursse koguda ning tõhusalt kasutada.

Laste ja perede valdkonna fondide loodavad muutused ja mõju – just nende luubi alla võtmist ajakirjanduse poolt ootan järgnevalt suure huviga. Erinevalt ühe eelarvenumbri kontekstist välja rebimisest aitaks seesugune lähenemine edukate heategevusorganisatsioonide tegevusmudeleid tutvustada ja mitte nii edukatel nendest õppida või langetada otsuse tegevuse lõpetamiseks.

Majandusteaduse magister Jaan Aps on töötanud Heateo Sihtasutuses, praegu nõustab ta vabakutselisena organisatsioonide eestvedajaid muutuste loomise ja mõju hindamise alal. Eelmisel aastal avaldas ta kodanikuühenduste ühiskondliku mõju hindamise käsiraamatu.