Andres Ammas

FOTO: Teet Malsroos / Õhtuleht

Järgmistel riigikogu valimistel ei soovi ühegi erakonna poolt hääletada 46% valijaist. See trend on tõusev ja avab võimalused uutele tulijatele.

 Üle Eesti on enne sügisesi valimisi loodud ja loomisel kodanike valimisliite. Kohalikud valimised on rohkem kogukonna asi. Just neil valimistel peaksid aktiivsed inimesed esindama iseennast, oma seltse ja muid ühendusi, mitte tingimata parteisid.

Kust saavad vabaühendused tuge ja innustust? Loogiline võiks olla, et oma katusorganisatsioonidelt. Aga hull on lugu, kui nende esindajad hakkavad poliitikas pettumise probleemi lahendamise asemel probleemi olemasolu eitama, annavad nõu silmad sulgeda ja kõrvale hiilida.

Nõnda on Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas kandideerijatele viimastel päevadel antud «head nõu» mitte kandideerida. Et erakonnad ja linnaosavalitsused konkurentsi pelgavad, on siililegi selge (Tiit Terik «Kelle nimel räägib vähemus», PM 25.07). Aga kui nõnda kõnelevad n-ö omad (Alari Rammo «Head kodanikud, ärge kandideerige!» ERR 05.08), on see rohkem kui kummaline.

Vabaühenduste liidu (EMSL) juhatuse liige Alari Rammo kutsub ERRi portaalis ühemõtteliselt kõigi vabaühenduste esindajaid valimistel mitte kandideerima.

Ta kirjutab: «Minu jaoks kaotab valimistel kandideeriv või valituks osutuv senine tubli kodanikuaktivist oma usutavuse avaliku huvi eest seisjana.» Alari Rammo peab kodanikuühiskonda justkui eraldi klassiks, mis on poliitikute klassist ausam ja eetilisem.

Sestap ei sobigi kodanikuorganisatsioonidel kasutada neid demokraatliku ühiskonna mehhanisme, millega tegelikult ühiskonda muudetakse, sest kõik valimistel kandideerijad on nagunii pahad ja alatud politikaanid. Tegelikult selline vaateviis ainult lõhestab ühiskonda ning süvendab kodanike võõrandumist avalikust võimust.

Äkki on soovituse taga kandideerimisest loobuda lihtlabane argus? Kartellierakondade pahameel võib ju kahjustada katusorganisatsioonide mugavat äraolemist. Või ei tahagi riigi poolt lahkelt rahastatud MTÜ-lased päriselt midagi muuta?

Hirmu on meie ühiskonnas niigi uskumatult palju. Liiga sageli pärsib juba praegugi kandideerimist hirm töökaotuse või projektirahast ilmajäämise ees.


Rammo kirjutab: «Naiivsed või niisama halva mäluga on ka need, kes õhates usuvad, et uus erakond või värskem veri valitsemiskultuuri muudaks. Pigem muudab süsteem kõik uue kiiresti endasarnaseks.» Et siis ei ole lootustki?

Et istumine mingites võrgustikes, keldrites, laulukaare all, festivalidel jne olgugi lagi aktiivse kodaniku jaoks? Praegused suurte erakondade poliitikud soovivadki, et poliitika tegemist nähtaks tüütu, keerulise ja isegi räpasena, kus aus mäng polegi võimalik.

Kõige hullem on lugu aga siis, kui tegemist on riigikogus esindatud erakondade käepikendusega. Rahvakogu ettepanekute sumbumine Toompea koridoridesse on ju praegu juba reaalsus. Võin kihla vedada, et enne järgmisi riigikogu valimisi ei viida seadustesse ühtegi Rahvakogu sisulist ettepanekut. Toompeal leidub venitamise suurmeistreid.

Reformikommunistid olla omal ajal käsi taskus rusikas hoides nõukogude võimu lammutanud. Ei mäleta, et võim seda eriti tähele oleks pannud. Kas nüüd käsi taskus rusikas hoides ja sõprade ringis võimuerakondi kirudes midagi muutub? Ei ja veel kord ei. Kandideerimiseks peab olema julgust, vastutustunnet, valmisolekut ohverdada aega, raha ja närvirakke. Kõigil pole selleks söakust, kõigil pole võimalust.

Seepärast tuleb neid, kes kas või Tallinnas donkihotlikult valimisvõitlusse lähevad, toetada ja julgustada, mitte manitseda. Halvustamine või ähvardamine on aga hoopis kurjast.