Kristel Kossar: väikeste psühhopaatide kaitseinglid

Ajakirjanik Kristel Kossar Foto: Erakogu

Paari nädala eest kirjutasin juhtumist, mis tõi pisarad silma isegi paljunäinud loomakiirabi töötajatele: inimene päästis kaakide käest ja tõi kiirabisse kajakapoja, kelle huligaanid elusast peast olid põlema pannud. Sel nädalavahetusel kirjutas Sakala samalaadsest jõhkrutsemisest, mida üksikasjalikult kirjeldas üks täiskasvanu: kuidas lapsed olid kajakapoega piinanud, lõiganud tal kääridega ära noka ja raudnaelaga torganud välja silmad.

Esimese, Tallinnas juhtunud jõhkrutsemise pealtnägija soostus Eestimaa Loomakaitse Liiduga jagama juhtunu detaile, et loomakaitsjad saaksid juhtunu kohta politseisse avalduse teha. Kuid paljudel juhtudel pööratakse midagi sellist nähes lihtsalt silmad ja kiirustatakse edasi endale korrates: ma ei taha sellistest asjadest midagi teada! Liigagi tihti jätab pealtnägija politseisse minemata hirmust: äkki saavad noored kaagid minust haisu ninna ja järgmiseks piinamisobjektiks osutub minu lemmikloom või veel hullem, pereliige?

Vanasõnagi ütleb – kus tegijaid, seal nägijaid. Mul on väga raske uskuda, et näiteks Viljandi suuruses väikelinnas ei levi jutud, kelle lapsed kajakapoja piinamist juhtisid või seda pealt vaatasid. Kuid olen ka kindel, et naabri või tema järeltulija kohta politseisse avaldust kirjutama minna on psühholoogiliselt raske.

Kitukas, kits, pealekaebaja, reetur – nii võidakse hakata vastutustundliku kodanikuna käituja peale näpuga näitama. «Minul võõraste lastega õigust riielda pole, nii ma ütlesin, et minge koju ja rääkige seal ka kõik ära,» kõlas ajalehe vahendusel toda loomapiinamist pealt näinud inimese reageering.

Ent hälbekäitumise märkamata ja sellest ametivõime teavitamata jätmisega ei tee inimene küll kellelegi teenet, kõige vähem loomapiinajast lapsele või tema vanematele. Simon Baron-Cohen kirjeldab oma kurjuse psühholoogilisi tagamaid uurivas teoses «The Science of Evil» psühhopaat Pauli lugu: mõrva eest kinni istuv mees, kes lõikas läbi baaris talle otsa vaadanud mehe kõri, oli alustanud näiteks sellest, et põletas maha kooli võimla. Ise istus ta läheduses puu otsas ja jälgis, kuidas maja tules hävib. Veel varem oli ta kassile jala külge riputanud kivi, et filmida ja vaadata, kuidas valu käes siplev loom siiski edasi minna püüab.

Tahaksin siiski uskuda, et karistus juba esimese, lapsena toime pandud kuriteo eest ning sellega kaasnev rehabilitatsiooniprotess, psühholoogi ja sotsiaaltöötajate abi, aitab ära hoida, et täna kassi nülgivast poisikesest saab ühel päeval mõrvar.

Selleks aga tuleb käituda kodanikena ja igast kuriteost politseile teada anda, mitte jääda lootma, et keegi teine, otsustusvõimelisem või vapram sekkub ja seadusesilma kohale kutsub –  sekkumata jätmine tuleb ühel päeval ringiga väga valusalt tagasi.