Abdul Turay: piraadijõugu järglased

Abdul Turay Foto: Peeter Langovits

Keegi peab olema ka monarh. Kolumnist Abdul Turay kirjutab, et inimühiskond on hierarhiline, aga monarhia korral on vähemalt võimalus, et meid valitseb keegi, kes ei ole halb.

Monarhia jõuab uudistesse: olgu Belgias või Suurbritannias, ikka on see seda väärt. Räägime siis, nagu asjad on. Mõnesaja aasta eest tungis mu kodumaale piraadijõuk, mille eesotsas seisis võimuhull psühhopaat.

Nagu Saksa ordu rüütlid, külvasid nemadki surma ja hävingut. Neist jäi maha vaid tühermaa, ellujäänud aga orjastati. Nagu sovetid, tapsid nad kõik, kel oli raha ja kel ei õnnestunud põgeneda.
Nii nagu Eestit, rõhusid ka Inglismaad ja ülejäänud Briti saari aastasadu tolle röövlibande järglased, kes kõnelesid senistest asukatest erinevat keelt ja kel olid teistsugused kombed. Piraate nimetati normannideks. Nende juhti kutsuti William Vallutajaks.

Eestlased said lõpuks baltisakslastest lahti, Inglismaal pole normannidest kunagi vabanetud.
Nagu teised rahvarühmad, kes asusid Britanniasse varem või hiljem, assimileerusid ka normannid ja neist said inglased. Nad assimileeriti nii põhjalikult, et kõik on juba unustanud, kuidas aristokraatia ja monarhia üldse alguse sai.

Sestap oleme nüüd, mil ilmavalgust nägi võimunäljas psühhopaadi viimane järeltulija, laps, kes hakkab meid valitsema umbes poole sajandi pärast, kõik pisikese printsi üle rõõmujoovastuses.
Aga rõõmustama me peamegi.

Eestis elava britina tean, et monarhia pole kriitika eest kaitstud. Eestis usuvad mõnedki, et see on iganenud institutsioon. Seepärast lubage mul seletada, miks meil on monarhiat endiselt vaja ja miks see süsteem toimib.

Briti konstitutsioonilise monarhia puhul ei ole kuningannal seadusandlikku ega kohtuvõimu, on ainult täitevvõim. Ta ei tee seadusi, ta vaid kirjutab neile alla. Tema võimupiirid on sarnased president Ilvese omaga.

Kuningannal on vetoõigus, aga et ükski monarh pole seda õigust juba paar sajandit kasutanud, on tekkinud põhiseaduslik pretsedent, et monarh ei saagi seda kasutada. Võib muidugi väita, et monarhia puudus on see, et kuninganna ei saa viimse abinõuna astuda vastu mõnele eriti palju pahameelt tekitavale seadusele, nagu saavad teha teiste riikide presidendid.

Suurbritannias valitseb parlament. See pandi paika juba üle kolmesaja aasta tagasi. Charles I maksis selle eest oma peaga. Küsimus lahendati lõplikult 1689. aastal, mil James II löödi minema troonilt ja välja maalt.

Kuninganna positsioon meenutab selle poolest teiste riigipeade oma, et peaaegu tundub, nagu oleks parlament palganud ta oma ametikohale. Erinevus seisneb selles, et monarh on pärit kindlast suguvõsast. Parlament võib ta tagandada, kui monarh midagi valesti teeb. Nii juhtus möödunud sajandil, millest allpool pikemalt.

Nii et kui meil poleks kuningannat, siis oleks meil president, auväärne vanem riigimees, kes oleks rahvusliku identiteedi kese, annaks seadustele allkirjaga ametliku jõu, osaleks üritustel, avaks koole ja haiglaid, võtaks vastu välismaiseid kõrgeid ametiisikuid.

Kuninganna saab oma tööga hästi hakkama. Ta on maakera parim diplomaat ja 61 aasta jooksul pole teda kordagi kritiseeritud ühegi lausutud sõna ega langetatud otsuse eest.

See on juba nii kaua aega sedamoodi olnud, et inimesed ei pane enam tähelegi. Küünikud ütlevad, et tema mittekritiseerimine on ajakirjanduse vandenõu. See pole õige. Kuninganna ongi täpselt nii hea. Teisi kuningapere liikmeid on kritiseeritud ja maha tehtud. Mitu varasemat monarhi olid tõeliselt põlu all. George IV oli nii ebapopulaarne, et pidi end välja minnes maskeerima, sest muidu oleksid inimesed teda mädanevate puuviljadega loopima hakanud.

Monarhil on tähtis poliitiline roll just kriisiaegadel. Kui me olime 1940. aastal Teist maailmasõda kaotamas, oli selge, et peaminister Neville Chamberlain peab lahkuma.

Kuningas George VI otsustas Chamberlaini soovituse peale paluda peaministriametisse Chur­chilli. Aga isegi Churchilli enda parteis pelgasid paljud teda ettearvamatu käitumise pärast.
Mõelge selle peale. Ühel viimase sajandi kuulsamal riigimehel polnud mandaati riiki juhtida ega sõda pidada – ainsana andis talle selle õiguse kuninga heakskiit.

Meie monarh, meie kuninganna on ka rahalises mõttes väga kasulik. Ta on riigi suurim maaomanik, aga juba sajandite eest paika pandud süsteemi kohaselt ei saa ta selle pealt mingit tulu. Selle asemel maksab valitsus talle palka ning kasseerib sissetuleku maavaldustelt. Kuna kuninglike valduste sissetulek on tohutult suurem kui palk, on see riigile soodne tehing.

Meil kõigil on ülemused. Inimühiskond on hierarhiline, aga monarhia korral on meil vähemalt võimalus, et meid valitseb keegi, kes ei ole halb. Mõned inimesed lähevad poliitikasse kaljukindlate veendumuste pärast, mõned lähevad poliitikasse, sest neil palutakse seda teha – sel moel pidanuks süsteem toimima Ameerika rajajate arvates –, mõned aga lähevad poliitikasse võimu või raha või kuulsuse pärast.

Poliitika kui meelelahutus tõmbab ligi nartsissistlikke tüüpe, isegi võimuahneid psühhopaate. Valijatel on aga alati raske otsustada, kes on siiras ja kes mitte.

Meie monarhias on asjad teisiti. Kuningas George VI, seesama, kes palus Churchillil valitsuse moodustada, oli väga uje mees, kartis avalikke esinemisi. Kes on näinud «Kuninga kõnet», teab, et ta kippus kokutama.

Ta ei tahtnud kuningas olla, see oli tema kohus oma rahva ees. Keegi pidi selles ametis olema. Ajal, mil ülejäänud Euroopat valitsesid halvad inimesed, kellest osa olid ametisse valitud, mil demokraatia varises kogu Euroopas, valitses viimasena vastu panevat Suurbritanniat pärilik riigipea ja lihtne viisakas mees.

Ma usun, et George VI oli üks meie paremaid kuningaid, sest ta tegi rasket tööd, mis käis tema loomuse vastu. Tema abikaasa arvates lühendas
stress, mis kaasnes kuningaks olemisega, mehe eluiga.

Prints William on kõigi teadmiste kohaselt tagasihoidlik mees. See on tema ja ta abikaasa juures parim asi. Kui jätta kõrvale see, et nad on rikkamad ja näevad paremad välja kui enamik meist, on nad igati lihtsad ja tavalised inimesed.

See ei tähenda, et kuningapere liikmed ei saaks olla halvad, aga kui nad seda on, vahetab parlament nad välja. George VI sai kuningaks pärast seda, kui tema vend oli sunnitud troonist loobuma.

Ametliku versiooni kohaselt ei saanud ta Inglise kiriku peana korraga olla kuningas ja abielluda lahutatud naisega. Prints Charles on lahutatud ja abiellunud lahutatud naisega ning keegi ei ütle, et temast ei tohiks saada kuningas.

Tõeline põhjus, miks Edward VIII ei saanud troonile edasi jääda, nagu selgub USA salateenistuse avalikustatud materjalidest, seisnes selles, et talle meeldisid natsid ja et tema abikaasal olla olnud armusuhe von Ribbentropiga. Jah, just sellesama von Ribbentropiga.
Parlament sekkus ja Edward VIII loobus troonist. Selles süsteemis on kontrollimehhanismid tagamaks, et ametis oleks õige inimene.

See on raske amet, aga keegi peab seda tegema. Nii et ka mina tähistan nüüd ja edaspidi rõõmuga piraadijõugu järglaste sündi.