Juhtkiri: pettumuspoliitika

Foto: Urmas Nemvalts

Kas kaua tehtud on kaunikene?

Vähemalt Silvergate’ist on Eesti poliitikasse oodatud värsket jõudu. «Vähemalt» sellepärast, et mingi osa valijaid ootab peaaegu alati midagi muud kui see, mis olemas on. Küsimus on ainult selles, kui suur on ootajate hulk.

Praegu näib ootajaid olevat tavapärasest rohkem. Möödunud nädalal avalikustatud Emori uuringu järgi on valijaid, kellel eelistus puudub, vastanute hulgas lausa 46 protsenti. See protsent, mis tavaliselt jääb alla 40, on juba mõni kuu tõusvas trendis liikunud, nii et värsketel jõududel justkui oleks, kuhu end mahutada.

Võimalusest, et tänavu juunis oma karjääri Eesti Panga nõukogu juhina lõpetanud Jaan Männik loob uue erakonna, on räägitud juba märtsikuust alates. Nüüd on Männik selgelt välja öelnud, et ettevalmistused käivad ja MTÜ, mis peab erakonna asutamiseks vajalikud tuhat liiget kokku saama, registreeritakse sügisel. Ajakava tähendab ühtlasi, et kohalikel valimistel see jõud, vähemalt erakonnana, veel kaasa ei mängi – need nimekirjad pannakse lukku juba 10. septembril.

Seevastu teine värske jõuna esineja – aprillis endale uue esimehe valinud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond – sihib suuremates linnades ja valdades sügisel volikogukohti. Skeptiliseks teeb asjaolu, et erakonnas on vähe värsket, sisuliselt on Rahvaliit teinud sanitaarremondi.

Ka Männiku erakonna kohta pole teistest tegijatest muud teada, kui et asju on arutatud Olari Taaliga, kes oli ka Res Publica ämmaemand, ning platvormist vaid usalduse taastamine rahva ja poliitikute vahel. Praegu on seda kõike poliitilise edu üle spekuleerimiseks liiga vähe, kuid aeg annab arutust.

Politoloog Mihkel Solvak (PM 10.05) kirjutas, et vähem tähtsaid valimisi, nagu kohalike omavalitsuste oma, kasutab osa valijaid võimul olijate karistamiseks. Just seepärast pääses näiteks Indrek Tarand 2009. aastal europarlamenti. Olulistel valimistel, nagu riigikogu oma, pöörduvad valijad oma poliitiliste lemmikute juurde sageli tagasi.

Värsketele jõududele tähendab see, et omavalitsusse pääsemine ei ole edugarantii riigikogu valimistel. Ent ka omavalitsuste valimistest kõrvale hoidmine tähendab kasutamata võimalust end «ohutute» valimiste kaudu valijale tutvustada ja aplombiga riigikokku minek võib valija ettevaatlikkuse tõttu ebaõnnestuda.

Samas on riigikogu ja omavalitsuste valimiste vahel veel europarlamendi valimised, nii et uutel jõududel on enne otsustavat riigikoguheitlust mitu võimalust end näidata.

Ning kui uued erakonnad peaksidki riigikogu ukse taha jääma, mis võib Res Publica ja roheliste mälestuse tõttu kergesti juhtuda, siis vähemalt väljakutse neljale suurele parlamendiparteile võiksid nad ikka suuta esitada – mugavustsoonist väljumine teeb head igale erakonnale.