Arvo Tikk: eelarvamuste köidikuis asendus​emadus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvo Tikk
Arvo Tikk Foto: Pm

Kõik väited asendusemaduse vastu


ja poolt ei ole võrdse kaaluga

Surrogatus tähendab ladina keeles «teise asemele pandud» ehk aseaine. See tähendab midagi, millel on millegagi mõningaid ühiseid omadusi, kuid puudub viimase kvaliteet. Asendusema ehk surrogaat­ema on naine, kes sünnitab lapse teisele naisele. Asendusemadusest on kirjutatud juba piiblis, Esimeses Moosese raamatus, kus Aabram võttis enesele naiseks viljatu Saara, kes soovis, et mees sigitaks lapse teenijanna Haagariga.



Tänapäeval nimetaksime seda loomulikuks asendusemaduseks, mis on kaunis levinud Aafrikas, kus peetakse oluliseks lapse olemasolu perekonnas, kuid tema põlvnemine pole nii tähtis.



Muidugi kasutatakse loomulikku asendusemadust ka Euroopas, ilmselt Eestiski, kuid seda seadused ei reguleeri ning see jäetakse inimeste endi valikuks ja vastutuseks.


Meid huvitab kunstliku viljastamisega asendusemadus, mille puhul viljatu paari munaraku ja sperma ühendamisel saadud embrüo siirdatakse teise naise emakasse, kes lapse sünnitab. Hiljem bioloogilised vanemad adopteerivad selle lapse. Sel puhul pole asendusema, erinevalt loomulikust asendusemadusest, lapsega geneetiliselt seotud.



Eestis on praegu kunstlikul viljastamisel põhinev asendusemadus karistusseadustikuga keelatud, paragrahv 132 ähvardab sellise tegevuse puhul protseduuri läbi viinud arsti rahatrahviga. Seadusandja käsitleb seda tegevust kui lapse instrumentaliseerimist, laps lahutatakse naisest, kellega ta on väidetavalt psühholoogiliselt ja füsioloogiliselt kokku kasvanud. Seadusandja peab seda inimväärikust riivavaks.



Paraku on kategoorilise keelamisega täiesti mööda mindud nende perede huvidest, kellele asendusema kasutamine on ainus võimalus omaenese järglaste saamiseks.


Esimene katseklaasilaps on 1978. aastal Inglismaal sündinud Louise Brown.



Esimesest surrogaatemadusest teatati USAs 1985. aastal, Lõuna-Aafrikas ja Inglismaal 1987. aastal ja Austraalias 1988. aastal. Tänaseks on maailmas ilmavalgust näinud kümneid tuhandeid asendusemadest sündinud lapsi.



Kuigi esimestest kunstliku viljastamisega seotud asendusemaduse juhtudest on möödas peaaegu veerand sajandit, on see ühiskonnas seisukohtade kujunemiseks väga lühike aeg ja seetõttu on ka probleem avalikkusele suhteliselt uus ning hinnangud, mida selles osas välja käiakse, tuginevad sageli üksnes subjektiivsetele ja põhjendamatutele arvamustele.



Samas, näiteks Euroopa Nõukogu on pidanud asendusemaduse probleemi nii tähtsaks, et parlamentaarne assamblee arutas seda 2005. aastal. Raporti kohaselt toetuvad erinevad suhtumised surrogaatemadusse sageli stereotüüpidele ja jäikadele ideedele, mis annavad kogu asjast vildaka ettekujutuse, teevad võimatuks asjaliku ja erapooletu arutelu. Ent üha laiemalt kättesaadav surrogaatemadus on tänapäeval sotsiaalne reaalsus, mis nõuab poliitikute tähelepanu.



Euroopas on tekkinud lapsesaamise turism riikidesse, kus asendusemadus on lubatud. See on asjaosalistele aga majanduslikult koormav. Küsimus vajab avalikku arutelu ja ühtsete üleeuroopaliste seisukohtade ja väärtushinnangute loomist, mis arvestaksid ka rahvuslike arusaamadega.



Asendusemadus on osas Euroopa riikides meditsiinilistel näidustustel lubatud (näiteks Inglismaal, Belgias, Hollandis ja Kreekas), kui see on ainuvõimalik naise viljatuse ravimeetod. Mõnes Euroopa riigis (näiteks Saksamaal, Itaalias, Soomes) on see keelatud, nagu meilgi. Ent on ka riike, kus vastavaid seadusi pole. Raha eest ostetav nn kommertsiaalne asendusemadus on lubatud mõnes USA osariigis, Indias, Venemaal, Gruusias ja Ukrainas.



Kuid olgu öeldud, et näidustused asendusema kasutamiseks saavad olla vaid meditsiinilised. Sotsiaalsetel näidustustel asendusema kasutamine, näiteks et naine peab rasedust liiga koormavaks, oma karjääri takistavaks, on täiesti lubamatu. Ükski riik Euroopas ei aktsepteeri seda.



Küll aga on rida meditsiinilisi näidustusi, mille puhul asendusema kasutamine on ainuvõimalik viljatuse ravi moodus. Absoluutne näidustus selleks on emaka puudumine, näiteks emakas on eemaldatud trauma, verejooksu või kasvajate tõttu. Samuti on võimalik, et naisel on küll funktsioneerivad munasarjad, kuid emakas on alaarenenud või raskelt kahjustatud, olgu selle põhjuseks näiteks müoom või geneetilised vead.



Samuti võib asendusemadus olla soovitatav terviseprobleemide puhul, mis teevad raseduse eluohtlikuks (dia­beet, mõned neeruhaigused, südamepuudulikkus). Sellisel juhul tuleb muidugi silmas pidada, et bioloogiline ema peab olema hiljem ikkagi suuteline last kasvatama. Ka ravimatud korduvad raseduse katkemised võivad olla asendusema kasutamise näidustuseks.



Asendusemaks ei sobi igaüks. Näiteks Inglismaal peab surrogaatema olema abielus või püsisuhtes, Iisraelis jälle vastupidi – eelistatud on vallaline, lahutatud või lesk. Ka peab asendusema olema suhteliselt noor naine ning tal peaks olema olnud vähemalt üks normaalne sünnitus.



Samuti ei saa asendusemal olla harjumusi, mis võiksid loodet kahjustada: suitsetaja, alkohoolik või narkomaan ei sobi asendusemaks. Ka välistavad asendusemaks olemise kroonilised haigused, mis sunnivad pidevalt ravimeid võtma, või lihtsalt haiglaslik ravimilembus. Asendus­emal ei tohiks olla ka diabeeti või reesus-antikehi.



Loomulikult peab asendusema tervist eelnevalt põhjalikult kontrollima, eriti tema emaka seisundit. Ka asendusema psühholoogilist tagapõhja tuleb hoolikalt uurida.



USAs ja Suurbritannias avaldatud uuringute põhjal joonistub välja tüüpiline asendusema. Ta on valgenahaline, umbes 30-aastane, abielus või püsisuhtes, enamasti keskharidusega, kodune või osalise töökoormusega. Sellise naise partner toetab teda nii majanduslikult kui emotsionaalselt. Tüüpilisel asendusemal pole erilisi psühholoogilisi probleeme lapse ära andmisega, ta on välisilma suunitlusega ekstravert, altruistlike tõekspidamistega, aktiivne ja rikkaliku kujutlusvõimega.



Küünikutele võib üllatusena tulla, et asendusemaks hakkamise peamised kaalutlused pole seotud raha või mingi materiaalse kasu saamisega. Peamine motiiv on hoopis rahulolu eneseteostusest ja tunnustavast tähelepanust. Samuti on need naised tihti ise varem kokku puutunud viljatute peredega ja tahavad neid aidata. Või on nad ise adopteeritud ja tahavad nüüd ühiskonnale midagi tagasi anda.



Välja on toodud ka soovi end sündiva lapse bioloogiliste vanematega tugevamalt siduda. Parimaks asendusema kandidaadiks peetaksegi lähisugulasi (ema, õde, tädi) või lähedasi sõpru. Sellisel juhul jäävad ära äriliste suhete kahtlused ning bioloogiliste vanemate ja asendusema vahel on tihedam emotsionaalne side, mis omakorda tagab raseduse soodsama kulgemise.



Teine võimalus on asendusema otsida ise või kasutada altruistlike organisatsioonide abi, kes aitavad asendusema leida. Euroopas põhinebki asendusemadus vaid altruistlikel vabatahtlikel.



Uuringud näitavad ka, et enamasti pakuvad asendusemad end ise ning olles oma valmisolekust teada andnud, on keskmine ooteaeg umbes kuus aastat. Ka lähedaste puhul tuleb asendusemaks hakkamise ettepanek sagedamini võimalikult asendusemalt, harvem bioloogiliselt emalt.



Nõudmisteta ei pääse ka bioloogilised vanemad. Ühendkuningriigis peetakse soovitavaks, et ema peaks olema kuni 35-aastane, isa vanusepiir võiks olla 55 aastat. Nende terviselugu peab olema põhjalikult uuritud, neil ei tohi olla HIV-nakkust, B- ja C-hepatiiti, uurima peab ka reesus-­staatust. Mees peab läbi tegema põhjaliku spermaanalüüsi.



Oluline on, et rasedusest ei tekiks ohtu asendusemale, tema perekonnale ja tulevasele lapsele. Kindlasti on bioloogilistel vanematel asendus­ema ees teatud kohustused, juba näiteks kas või see, kuidas asendusemale kompenseeritakse raseduse tõttu saamata jääv töötasu ja muud rasedusega seotud kulud.



Kahtlemata sisaldab asendusemaduse teema hulga eetilisi dilemmasid. Levinumad vastuväited asendus­emadusele on näiteks, et surrogaat­ema muutub seeläbi asjaks, inkubaatoriks, makstud tootjaks. Samuti väidetakse, et see on naiste ekspluateerimise vorm, seda eriti siis, kui räägitakse kommertsiaalsest surrogaat­emadusest, mida Euroopa kontekstis üldiselt ei praktiseerita.



Väidetakse ka, et surrogaatemadus on ebaeetiline, sest rikub sotsiaal­seid norme ja on vastuolus emainstinkti, normaalse emaduse ja inimväärikusega. Selle kohta on olemas põhjalikud üldfilosoofilised arutelud, kuid aruteludes pole tihti arvestatud nendega, kes on eluliselt huvitatud oma lapse saamisest.



Sest – naisele, kelle jaoks asendus­ema kasutamine on ainuvõimalik moodus oma last saada, on see tema põhiliste inimõiguste – autonoomia ja reproduktiivõiguse – realiseerimine. Tähtis on ka terve, elujõulise ja harmoonilise perekonna loomisele kaasaaitamine.



Kõik väited asendusemaduse vastu ja poolt ei ole võrdse kaaluga. Asendusemaduse seadustamine võib mõnele inimesele näida moraalselt šokeeriv, kuid eetiliste dilemmade puhul tuleb alati kaaluda, milline argument on olulisim – kas paljuski eelarvamustele tuginevad dogmaatilised seisukohad või iga paari õigus saada omaenda bioloogilisi järglasi ning kogeda rahulolu nende kasvatamisest.



Ühiskond areneb pidevalt ja ka eetilised tõekspidamised pole midagi jäika, vaid kujunevad ajas ümber. Eriti ilmne on eetiliste seisukohtade muutumine seoses meditsiini uute arengutega. Meenutagem, et ka abort ja eutanaasia on pikka aega olnud täiesti keelatud. Lahkamist peeti keskajal pühaduse rüvetamiseks. Kuid meie suhtumine neisse on nüüdseks oluliselt muutunud.



Üha rohkem riike maailmas peab asendusemaduse kasutamist rangelt meditsiinilistel näidustustel lubatavaks. Arstkonna seisukohta kajastavad Maailma Arstide Liidu ja Maailma Naistearstide Seltsi dokumendid, mis peavad asendusemadust lubatavaks neil juhtudel, kus see on ainuvõimalik naise viljatuse ravimeetod.



Erialakirjanduses on rohkelt viiteid nii naise kui ka paari probleemidele, mille algpõhjuseks on viljatus. Nii näiteks kipuvad viljatud pered sotsiaalselt isoleeruma, halvenevad nende kontaktid sugulaste ja sõpradega, kannatab ka tööalane suutlikkus ja motivatsioon. Naised peavad kulutama tööaega ravil käimiseks, mis ei pruugi anda tulemusi, küll aga segab nende tööelu.



Viljatud naised kogevad sageli ka elu äpardumise ja tühjuse tunnet. Selle tulemuseks võivad olla madal enesehinnang, stress, abitus. Psühholoogiline äng võib viia isegi depressiooni ja suitsiidini. Kõige selle tulemusena kannatab kooselu ning kui arvestada siia juurde ka pikad ja väsitavad meditsiinilised uuringud ja ravi, võib tagajärjeks olla isegi perekonna lagunemine.



Tänapäeva ühiskonna põhidokumendid, nagu ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon (artikkel 16) ja Euroopa sotsiaalharta (artikkel 16), peavad ühiskonna loomulikuks põhiüksuseks perekonda, keda tuleb arendada ja igati toetada. Üheks selle vormiks peaks olema ka asendusemaduse senisest kättesaadavamaks muutmine neile, kellele see on ainus võimalus lapsetusest üle saamiseks ja harmoonilise perekonna loomiseks.



Kuivõrd asendusemadus muutub maailmas aina tavapärasemaks ja kättesaadavamaks, siis tuleks see ka Eestis juurutada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles