Tänapäevased olümpiamängud pole üldiselt tuntud geiüritusena, ent Venemaal vastu võetud seadus, mis keelustab homoseksuaalsuse propageerimise, on tekitanud suurt ärevust homoaktivistides ning tuure kogub tuleva aasta veebruaris Sotšis toimuvate taliolümpiamängude boikoti kampaania.
ROK on küll lubanud teha kõik, mis võimalik, et mängud toimuksid sportlaste, ametnike, pealtvaatajate ja ajakirjanike diskrimineerimiseta. Ning kuigi Venemaa spordiminister Vitali Mutko on, vastupidiselt ROKi seisukohale, öelnud, et seadus kehtib ka mängude ajal, mis tähendab, et tänaval võib käest kinni hoida siiski vaid vastassoost isikul, on Venemaa valitsus ROKile ometi teatanud, et homoseksuaalide turvalisuse pärast ei pea olümpiamängude ajal kartma. Venemaa valitsus tähendab Vladimir Putinit ja Venemaa poliitilise kliima tõttu on see parim, aga ka ainus julgeoleku garantii, mis ROKil ja spordi vikerkaarevärvilisel osal saada on.
Oluline on märkida, et boikotiga ähvardamise kaasa toonud seaduses on «homopropaganda» definitsioon tõenäoliselt tahtlikult segaseks jäetud. Seaduse alusel on peale venemaalaste juba arreteeritud ka näiteks grupp Hollandi kodanikke Murmanskis, kes tegid seal dokumentaalfilmi seksuaalvähemuste õigustest. Maksimaalne karistus seaduse rikkumise eest on arest ja loomulikult ei taha keegi sellega riskida. Risk trellide taha sattuda aga on, sest kogu maailmas laia kajastust leidnud Navalnõi protsess tuletas taas meelde, et Venemaal ei sõltu karistuse määramine mitte niivõrd kohtupraktikast, kuivõrd poliitilisest eesmärgist.
Väga tõenäoliselt on «homopropaganda» seadusel tegelikult vaid kaks, sügavalt sisepoliitilist eesmärki: populaarsus üpris suure hulga venemaalaste seas ja lisavõimalus opositsiooni kimbutamiseks. Hollandi dokumentalistide sattumine seaduse masinavärki oli arvatavasti pigem mõlemapoolne «tööõnnetus», sest näib äärmiselt ebausutav, et Kreml oleks üldse kunagi plaaninud seda olümpiamängudel rakendada. Oma tippvormi näitamise koht on olümpiamängud nii osalejatele kui ka korraldajatele.
Kahest suurest on ROKi positsioon Kremli omast ebamugavam. ROK tuletab juba sportlastele meelde, et mängudele minnakse ikka sporti tegema, mitte meelt avaldama. Tõenäosus, et kampaania tipneb Sotši mängude boikoteerimisega, on siiski üsna väike – selleks on just spordi poolel liiga palju kaalul. Mõned sportlased on alternatiivina välja pakkunud korraldada mängude ajal geiparaad. See oleks aga provokatsioon, mis sunnib võimud reageerima. Ning siis kerkiks omakorda küsimus, kas üks huvigrupp võib olümpiamänge poliitika mõjutamiseks kaaperdada.