Vello Vikerkaar: mida Robert suudab

Vello Vikerkaar Foto: SCANPIX

Kui vana teie poeg on? Kolmene? Minu oma sel ajal juba luges! Ta sai tähed kaheselt selgeks.»

Ma ei oska isegi öelda, kui palju kordi on mu kõrvad pidanud mänguväljakutel sellist juttu taluma. Vanemad ei mõtle arvatavasti midagi halba, on lihtsalt uhked oma võsukeste üle, ent mina aina arutlen, kui palju sellest on tõsi ja kui palju väljamõeldis. Sest kui kolmeaastane tõepoolest oskab lugeda, kas ta ei peaks siis istuma ülikoolis filosoofialoengul, mitte istukil maas kiikede all ja hõõruma endale näole koerajunne?

«Ah, teie laps ei oskagi veel potil käia? Minu tütar hakkas juba pooleaastaselt potil käima.»

Raske on olla sellise kolmeaastase vanem, kes ei ole teinud ühiskonnas valitsevate standardite järgi veel midagi erakordset. Mu pisike Robert ei mängi viiulit, ei ole malesuurmeister ega ole isegi raudmehe võistlust võitnud. Ta ei ole loonud populaarset iPhone’i rakendust ja ka oma esimest miljonit ei ole ta kokku saanud.

Küll oskab ta märkimisväärse võimekusega puruks litsuda tigusid, keda ta aiast leiab. Ta oskab seista isa kärus ja laadida tolle eest mõne hetkega taaraautomaadi täis kümne euro väärtuses tühje õllepurke. Ta oskab pissida ema maasikatele ja püsida täiesti vaiksena, kui ema neid otse peenrast sööb.

Need saavutused ei luba mul kuigi hästi võistelda enamiku vanematega kiidulauluvõistluses. Kahtlemata on vajadus omada last, kes oleks teistest üle ja parem, sama vana ja paratamatu nagu prostitutsioon. Selles mängus tuleb kas osaleda või siis vakka olla. Ma ei ole ikka veel otsustanud, kumb oleks etem.

«Minu oma käib samas koolis, kus presidendi laps. Kus teie laps käib?» Naine oli kolmekümne ringis ja Ida-Euroopa standardi järgi hästi riides, mis tähendab seda, et igal tema keha katval hilbul ilutses firmasilt.

«Küll te olete alles õnnega koos,» kibelesin ütlema, «et teie lapse tagumik saab puudutada sama vetsupoti istet, mida presidendi lapse oma.» Selle asemel laususin: «Te peate selle üle uhke olema.» Minu sarkasm jäi tähele panemata.

«Ta on kirja pandud ka kursusele, kus valmistutakse riigieksamiteks, nii et ta saaks ikka väga heasse kooli,» jätkas naine.

Ma usun, et ma olen alles hakanud mõistma, mis mind ees ootab, kui Robert vanemaks saab. Eduemmed kiitlevad oma andekate poegadega, kes võivad lõpuks ometi lahendada Goldbachi konjektuuri, samal ajal, kui minu poiss on hädas korrutustabeliga. Eduissid elavad läbi uut noorust oma mustade vöödega poegade kaudu, kes klobivad minu poisi vaeseomaks.

Kui nii peaks minema, siis on mul kindlalt kavas pugeda peitu ja vältida teisi vanemaid või ehk otsida teiste vähem võimekate laste vanemaid. Kas nad on sellised, kes innustavad lapsi mängima mänge, milles pole võitjaid ega kaotajaid? Või sunnivad nad lapsi harrastama selliseid harmoonilisi asju nagu koorilaul ja peotants? Või saadavad lapsed laagrisse, kus seniajani lauldakse lõkke ümber vanu hingestatud laule ja tantsitakse kaerajaani?

Eduvanemate võitmiseks olen hakanud eksperimenteerima jalust nõrgaks võtvate vastustega kraniomeetria vallast, mida ma teile, hea lugeja, pakun nüüd täiesti tasuta. Te olete vägagi oodatud aitama toppida suud kinni neil, kes seda hädasti vajavad.

Minu taktika näeb ette teeselda tõsist mõttetööd ema kiidusõnade üle, millega ta on äsja teatavaks teinud, et tema kolmeaastane on hakkama saanud kõigi 24 Paganini kapriisiga või vallutanud kõigi kontinentide kõrgeimad mäetipud, ise aga samal ajal hoolikalt uurida lapse peakuju. «Teate,» ütlen ma siis lõuga hõõrudes, «psühhopaatidel ja kurjategijatel on väiksemad amügdalad ja otsmikusagarad kui teistel lastel. Kas te ikka oma last olete selles suhtes kontrollida lasknud?»

Kuni ta selle üle veel pingsalt mõtleb, lisan, et Pennsylvania ülikooli (kindlasti ei tohi lisamata jätta, et seal on käinud president) kriminoloogiaosakonnas on leitud viis, kuidas tuvastada ajus tunnused, mis näitavad, kas inimesest saab vägistaja, süütaja või kirvemõrvar.

Tavaliselt kulub vaid mõni sekund, kuni ema leiab sobiva ettekäände toimetada oma laps mänguplatsi teise serva («Oh, vaata, milline seisev vesi seal on!») ja sa võid kergendatult hingata, sest ei kuule enam kunagi midagi tema baleriinist tütrest, keda ootab ees hiilgav karjäär Maria teatri balletitrupis.

Ma küll alles lihvin oma koljuteaduslikku meetodit, aga olen hakanud valmistuma ka juhuks, kui Robertit ei peaks võetama mõnda neist koolidest, kus on oma bassein, kõigil lastel iPad ja iga-aastane riiklikult rahastatav reis Louvre’i, millele järgneb õhtusöök Maxim’sis.

Ma üritan leppida mõttega, et Roberti kool võib näha välja selline, millist ma nägin mõne aasta eest Mustamäel: seintelt variseb maha krohv, aknad ei käi korralikult kinni, katusel polegi heliport’i Viimsist saabuvatele õpilastele.

Ma olen hakanud harjutama niisuguseid käibelauseid, nagu «Ma soovin vaid, et mu poeg oleks õnnelik» ja «Ma soovin ainult, et mu pojaga oleks kõik korras».

Loomulikult soovin ka seda, et Robert ei oleks ühiskonnale koormaks. Ma ei taha, et temast saaks kodutu, samuti ei taha ma, et temast saaks taskuvaras, süütaja või kinnisvaraarendaja.

Senised vaatlused on näidanud, et temast võib saada mingit laadi humanitaar. Robert ilmutab tuntavat muret teiste laste pärast. Näiteks tunneb ta muret üksiku käpiku pärast, millest me pargis mööda läheme. «Issi, poiss kinda kaotas,» ütleb ta. «Poisi käsi külmetab.» Ta aina kordab seda, kuni ma kinnitan, et poisi ema on talle uue kinda kudunud. «Poiss ikka kurb, issi,» sõnab ta ja märkab lõpuks punapäist tüdrukut liurenni juures, üht neist, kes kuulub nii-hämmastavate-imelaste-et-nad-rikuvad-su-päeva-ära-nimekirja.

Robert jookseb tema poole ja hüüab valjusti tüdruku nime. Kui ta pärale jõuab, kallistavad nad ja hakkavad mängima. Siis näeb ema mind ja tirib pisikese geeniuse kiiresti eemale. «Miks ta ära mineb, issi?» küsib Robert. «See oli tema käpik,» vastan. «Ta läks seda ära tooma.» See täidab Roberti nii ülevoolava rõõmuga, et ta teeks oma püksid märjaks, kui ma ei juhiks tema tähelepanu rohus vedelevale teole, kes vajab korralikku purukslitsumist.