FOTO: Urmas Nemvalts

Kui ajakirjanik küsis, miks käib osa värskeimaid andmeid üle-üle-eelmise aasta kohta, vastas tubli ja tark spetsialist, et «statistika ei sünni üleöö». Ütles nii täiesti ilma iroonia ja ülbuseta. See vastus ei kõlanud küll värske «Eesti statistika aastaraamatu» esitlusel, vaid on mõnevõrra vanem. Siiski sobib see iseloomustama uudistenäljas avalikkuse (ja ajakirjanduse) ootuste erinevust sellest, mida kirjeldav statistika on võimeline pakkuma.

Asi ongi kiiruses. Uudiste lugeja tahab teada, mis juhtus eile või mis võib täna juhtuda. Kirjeldava statistika usaldusväärseks kogumiseks ning andmete analüüsiks kulub aga aega. Muidugi saab alati öelda, et tehke kiiremini, aga… Tuleb ka arvestada sellega, et kiirusel on esiteks ees loomulikud piirid. Teiseks peame küsima: kumb on eesmärgist lähtudes tähtsam, kas kiirus või täpsus?

Kahtlemata on küsimus ka selles, mida me oleme valmis statistika (ning selle täpsuse ja kiiruse) eest maksma. Hind ühiskonnale ei seisne üksnes statistikaameti tarkade töötajate palgas või nende uue maja maksumuses, vaid üsna täpselt võib kokku arvutada ka statistika kogumisele kuluva tööaja ja raha ettevõtetes ning ka avalikes asutustes, kellele on pandud kohustus esitada andmeid oma tegevuse kohta.

Olemuslikult seab see eesmärgi, et statistika kogumisest ja analüüsimisest – selle väljunditest – peab olema meie ühiskonna korraldamisel selgelt kirjeldatav kasu. Sealhulgas peaksid selle kasulikkust tajuma ka iga tegevusala ettevõtjad ja/või töötajad, kelle valdkonna kohta andmeid küsitakse.

Miski eespool öeldust pole kindlasti etteheide Eesti statistikutele, vaid pigem kirjeldus, millises huvideväljas nad tegutsevad. Statistika aastaraamat on oma žanris suurepäraselt tehtud ja igal aastal oodatud grupipilt Eesti tegelikkusest. Kui mõni ajakirjanik või ametikoha järgi otsustajaks määratud tegelane või ühiskonnaelus kaasa rääkida tahtja sellega tähelepanelikult ei tutvu, siis teeb ta rumalasti. Mõistagi tuleb märkida, et aastaraamat – grupipilt – pole kaugeltki statistikaameti ainuke väljund, vaid kogutud andmete kokkuvõtteid ja analüüse avaldatakse kogu aeg. Jälgimist väärt on veebipäevik (statistika­amet.wordpress.com), kus meie, st maksumaksjate ühiselt palgatud inimesed toovad andmetest ja seostest esile seda, mis on üllatav.

Kas eelmine aasta oli hea või halb, sellele ei saa niisama lihtsalt vastata. Majanduse arengus oleme olnud edukamad kui meie naabrid (ja eurooplased keskmiselt). Samas tekitavad Eesti jaoks muret sündimus ja väljaränne. Pikas plaanis on need omavahel seotud näitajad. Kas 2012. aasta oli Eestile pigem hea või pigem halb?