/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2009/10/28/257795t1hd7f8.jpg)
«Natch veetis kogu päeva, et valida pakkumiste hulgast välja talle sobiv valitsus. – Milliseid põhiteenuseid see pakub? Milliseid makse tuleb tasuda? Kui pikk on lepingu kehtivusaeg?»
Argo Ideon: Edelmani valitsused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
David Louis Edelmani ulmeromaanis «Infoquake» («Infovärin» 2008) on kirjeldatud ühiskonna hajusat valitsemisviisi, mis tähendab seda, et igaühel on võimalus valida endale sobiva korraga valitsemissüsteem, umbes nii nagu valitakse sobiva investeerimispoliitikaga pensionifondi või vajalike teenustega telefonioperaatorit. Täisealiseks ja -õiguslikuks ühiskonnaliikmeks saades potsatavad inimese e-postkasti reklaamprospektid: «Libertaarne paradiis! Ei mingeid makse ega tasusid!» või «Kõige tugevam privaatsuse kaitse!». Iga valitsus on seejuures terviklik reeglistik, õiguste ning kohustuste süsteem.
Veidi järele mõeldes ei tundugi Edelmani kirjeldatud süsteem nii utoopiline. Põhitegur, mis takistab selle kasutust tänapäevases demokraatiapraktikas, on geograafia. Praegused valitsused ja nende valitsetavad on jäigalt seotud konkreetse territooriumiga. Kuid füüsiline asukoht on juba nüüd märgatavalt paindlikum mõjufaktor kui saja aasta eest. Aastal 1913 ei olnud võimalik ööbida täna Eestis, homme Brüsselis, ülehomme New Yorgis või külastada neid kõiki arvutivõrgus ühe minuti jooksul.
Ühe ja sama geograafilise üksuse piires on ajaloos eri valitsemisvormid toiminud. Ma ei viita Petrogradi kaksikvõimule 1917, vaid sellele, kuidas nüüdki lahendavad mitmetes riikides näiteks perekonnaõiguse küsimusi erinevad institutsioonid, aluseks usuline kuuluvus. Kristlane saab baaris alkoholi osta, muslim saab mahla või mineraalvett. Lisaks on kogukondi, kes kehtestavad enda piires üldkehtivate reeglitega võrreldes teistsuguseid, nii rangemaid kui liberaalsemaid reegleid. Amišid USAs või Christiania Kopenhaagenis on vaid mõned tuntumad näited.
Pole kahtlustki, et tehnoloogia areneb edasi suunas, mis vähendab hetkeasukoha mõju inimese elule. Loogiline, et ka valitsemissüsteemid peavad ükskord haakima end lahti iganenud territoriaalsest sõltuvusest.
Siis on lõpuks igaühel valida, kas ta soovib elada süsteemis, kus parimad tubakakasvatajad saavad suitsufestivalil nunnu-auhindu, toortoit on maksustatud kõrge aktsiisiga ning tärnidega sõnu (muidugi ilma tärnideta) tuleb reklaamides neli tükki minutis; või leiab ta oma elule mõtte puritaanlikus süsteemis, mille liikmete riietust ja omavahelist suhtlust kontrollib kombluspatrull ning autahvlile tõstetakse kõige kasinamad lihasuretajad.
Soovitan Edelmani raamatut (triloogiat) lugeda, lisaks hajusale valitsemissüsteemile möllavad seal näiteks inimkeha täiendavad bioäpid ja muudki põnevat.