Vootele Hansen: kui salajased on me sõnumid?

Vootele Hansen Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Kas varastatud mobiiltelefoni asukoha määra­mine rikub kellegi inimõigusi? Inimese soov hoida oma asukoht ja suhtluskaaslased enda teada on inimõigus, ent varastatud telefoni asukoha määramine inimõigusi ei riku, kirjutab Inimõiguste Instituudi juht Vootele Hansen.

Sada aastat tagasi oli sõnumite üksteisele edastamine lihtne. Vahetu edastamine toimus üksteisega kõneldes, milleks tuli olla samal ajal samas kohas. Kõne oli kas avalik või eraviisiline. Eraviisilise kõne pealtkuulamine oli taunitav, kuigi riiki või õiguskorda kaitsvad ametnikud võisid seda ühte või mõlemat kõnelejat jälitades teha.

Kõneluse toimumise, osalejate, aja ja koha teada saamine selles mitte osalenute poolt olenes jällegi sellest, kas kohtuti ja räägiti avalikult või varjatult. Kui kõneldi varjatult, siis tuli sellest teada saamiseks jällegi mõne osaleja järel nuhkida. Kas kohus arvestas nii kogutud tõendeid, see sõltus tolle aja ja maa seadustest. Tänapäeval võimaldab tehnika jälgida inimeste omavahelist kõnet ja see on inimeste varjatud jälgimine, mille lubamiseks on kriminaalmenetluse seaduses kindlad nõuded.

Kui inimesed ei olnud samal ajal samas kohas, siis saadeti üksteisele kiri, telegramm või helistati telefoniga, kusjuures kõne ühendas keskjaama töötaja. Nüüd sai välja tuua lisaks sõnumi sisule, suhtlejate isikutele ja suhtluse ajale ka sõnumi saatmise lähte- ja sihtkoha. Tekib küsimus, kas isikud, sõnumi saatmise aeg, lähte- ja sihtkoht peavad olema samasuguse kaitse all kui sõnumi sisu. Eesti põhiseadus kaitseb üldkasutataval teel edastatud sõnumi sisu omaette paragrahvis (43). Tegemist on inimese õigusega eeldada, et tema poolt kellelegi öeldu on nendevaheline asi ja seda võib rikkuda ainult kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks kohtu loal seaduses kirja pandud juhtudel ja korras.

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon käsitleb sõnumite saladuse sisu samas artiklis era- ja perekonnaelu kaitsega. Ka riigikogu on seisukohal, et telefoni või muu seadme kasutaja andmed, sõnumi vahetamise sündmus ja aeg, telefoni asukoht ja muud taolised andmed on kaitstud eraelu puutumatusega. Siin on ametnike sekkumise võimalusi rohkem (tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse, kuriteo tõkestamine või kurjategija tabamine).

Kriminaalmenetluse seadustik ütleb, et kriminaalasja menetleja võib sideettevõttelt küsida, kes on telefoni kasutaja, ja prokuratuuri (eeluurimise ajal) või kohtu (kohtumenetluse ajal) loal küsida, kellega on telefoni kasutaja kindlal ajavahemikul suhelnud ning kus on mobiiltelefon siis asunud. Päringu võib sideettevõttele esitada, kui see on tõe väljaselgitamiseks vältimatu ja muid vahendeid ei ole.

Sisselülitatud mobiiltelefoni asukohta on võimalik jälgida mitte ainult tagantjärele, vaid ka praegusel ajahetkel. Sellist jälgimist võib samastada inimese jälitamisega. Samas võimaldab see otsida kadunud inimest või osutada abi hätta sattunule, kes häirekeskusele helistades ei osanud või suutnud öelda oma asukohta.

Sideteenuse osutamine on tehing kahe isiku vahel. Kliendiks on sideettevõtjaga lepingu sõlminud isik. Klient võib küsida andmeid oma telefoniga peetud kõnede ja telefoni asukoha kohta. Ka võib anda loa kellelegi enda asukoha kindlaks tegemiseks. Ka siin tekib mitmeid küsimusi inimeste eraelu ja selle kaitse kohta.

Laste puhul on lihtsam. Vanemad vastutavad oma laste eest ja võivad seega saada teavet selle kohta, kellega nad suhtlevad ja kus viibivad. Kui klient on andnud telefoni kasutada täiskasvanud pereliikmele, siis on oluline vastastikune usaldus. Kui kliendiks on tööandja, siis on tegemist samuti usaldusega, seda töötaja suhtes ning töötaja teadmisega, mida ta võib teha. Mobiiltelefoni asukoha määramine on kasulik mitmete teadustööde jaoks, näiteks pendelrände uuringud jmt.

Uuringuteks ja muuks taoliseks tuleb aga andmed muuta selliseks, et telefoni kasutaja isikut ei saa kindlaks teha. Päevakajaline on, kas mobiiltelefoni varguse korral saab kasutada telefoni asukoha andmeid varga tabamiseks. See sõltub juba politsei otsustest. Kui telefoni asukoha andmetest on kasu varga isiku kindlaks tegemiseks, siis on see seaduses sätestatud toimingute järel võimalik. Politseitaktika küsimus on, et kas varga isikut saab kindlaks teha, kui saame teada, et telefon asub rahvarohkel turuplatsil.

Arutelu tekitas möödunud nädalal ühe politseiniku ütluse ajakirjanduses kajastamine, kus oli juttu varga inimõigustest ja nende rikkumisest, kui jälitada telefoni asukohta. Kas telefoni asukoha jälgimine puutub inimõigustesse? Eraelu kaitse on meie põhiseaduses peatükis «Põhiõigused, vabadused ja kohustused». Sõjaeelne entsüklopeedia viitab märksõna «inimeseõigused» alt põhiõigustele.

Ka rahvusvaheliste lepingute loeteludes on eraelu kaitse kirjas, kuid need kataloogid tähistavad neid õigusi, milles riigid on kokku leppinud. Kas inimese soov hoida suhtluskaaslasi ja enda asukohta võõraste inimeste eest saladuses on eraelusse puutuv ja inimõigus? Esmalt võib küsida, kas selline soov on üldine ja omane igale inimesele. Ma arvan, et pole ühtki ennast teadvustavat inimest, kes ei tahaks olla aeg-ajalt üksi ja hoida midagi enda või ainult valitud lähedaste teada. Kas saame pidada sellist soovi kõlbeliseks? Ma arvan, et saame, sest me oskame seda soovi üksteisele arusaadavalt põhjendada.

Omaette olemise ja oma suhtluspartnerite enda teada jätmise arvestamata jätmine ja rikkumine teiste poolt võib põhjustada ebamugavust või isegi kannatusi. Kui kirjutatud seadused seda ei arvesta, siis on tegemist ebaõigusega, nii nagu on hirmutav Karl Ristikivi «Imede saares» kirjeldatud ühiskond, kus ei tohtinud olla kunagi üksi, kuid ka seal oli tempel lubatud varjupaigaks. Samas ei saa me anda sellise eraelu kaitse ning võimalike rikkumiste kohta täpseid kirjeldusi. Seega on inimese soov hoida oma asukoht ja suhtluskaaslased enda teada inimõigus.

Kuid omaniku valdusest kadunud telefoni asukoha kindlakstegemine ei riku omaniku õigusi ja ei riku ka selle leidnud või varastanud inimese õigusi, sest tema isik ei ole teada ja ei jälitata teda, vaid püütakse kindlaks teha mobiiltelefoni asukohta. Eespool märkisin, et teenust osutava ettevõttega lepingu sõlminud klient võib saada andmeid telefoniga peetud kõnede ja asukoha kohta ka siis, kui ta on andnud telefoni teise inimese kasutusse.

Kuidas muudab tehnika areng inimestevahelise usalduse säilitamise ja rikkumise viise, seda ma ei oska öelda. Tundub, et ajal, kus inimesed muudavad avalikuks paljut, mida varem peeti omavaheliseks asjaks, eeldame riigiametnikelt hoopis suuremat austust inimeste eraelu vastu.