Marko Pomerants

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Ilmselt ei näe meie silmad reklaamita valimisi, sest poliitiline reklaam toimib. Seda on uurinud ilmselt sajad politoloogid üle ilma. Mina aga pöördun omakandi tüdruku Maris Ongi bakalaureusetöö poole.

Ta uuris 2002. aastal poliitilise reklaami mõju 1999. aasta riigikogu valimistele ja jõudis igati loogilisele järeldusele. Valimiseelseid päevalehti uurides jõudis ta tõdemusele, et reklaami ja valimistulemuste vahel on tugev seos. Erakondade valimistulemuste ja reklaami positiivse väärtustamise korrelatsioon oli 0,86. Maakeeli tähendab see reklaami märkimisväärset mõju. Pole põhjust arvata, et see kümmekond aastat hiljem teisiti oleks.

Lihtsustatult saab valimisreklaami jagada kaheks: persoonidele keskenduvaks või valimislubadusi ning valimissoovitusi jagavaks tekstiks. Muidugi leiab ka hulgaliselt nende kahe variandi kombinatsioone.

Nimi ja nägu tuleb kokku saada. Seda nii üleriigilisel kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Oma vallavanemat ja linnapead ikka teatakse, aga kas ka volikogu liikmeid? Lihtne on jäädagi tundmatuks riigikogu liikmeks või siis uue generatsiooni jaoks selleks muutuda. Kristjan Svirgsden, kes Heinz Valgust kevadel filmi tegi, kohtus ühe Lääne-Virumaa gümnaasiumi õpilastega ja tõdes Virumaa Teatajas: «Mitte keegi ei teadnud, kes on Heinz Valk – mitte ainumaski! Vaid üks taibu oli kuulnud.»

Koolides külalisõpetajaks käies küsin ma alati testküsimuse ühe oma väga tuntud fraktsioonikaaslase kohta: «Kas te teate, kes see inimene on, kui ta vastu tuleb?» Ühes Tallinna väärikas koolis sain sama tulemuse, mis Svirgsden Valgu kohta. Ega kerge pole olümpiavõitjatelgi. Sa pead ikka viimasel olümpial tegija olema olnud. Hõbe- ja pronksmedalivõitjatest ma ei räägigi.

Nii et pilt ja nimi ning kandidaadi number peaks olema normaalne miinimumpakett ühe saadikukandidaadi puhul. Muidugi on tore ja abiks, kui me oma kandidaatidest rohkem teame ning siin saab kandidaat ise palju ära teha. Oluline, et see oleks viisipärane.

Valimislubadusteta ei saa. Neid analüüsitakse, võrreldakse maksumust. Võrrelda võib sama erakonna lubaduste hinda järjestikustel valimistelgi. Analüüsides roheliste lubadusi 2007 valimiste eel, tõdes Andrus Karnau (PM 2.03.2007): «Rohelistel on odavaimad valimislubadused.» Neli aastat hiljem oli aga Eesti Päevalehes selline pealkiri (EPL 09.02.2011): «Keskerakonnal ja rohelistel on ülikallid valimislubadused».

Valimislubaduste üle naerdakse, aga neisse ka usutakse ning nende poolt (küll erakondade poolt) hääletatakse. Ükski koalitsioonipartner ei ole nõus, et kõigepealt täidame ära ühe erakonna lubadused ja siis viimasel kahel aastal teise omad ka, kui jõuab.

Kindlasti on olemas kohustuslikud rubriigid: lastega pered, eakad, haridus, tööpuuduse vähendamine. Samas võib riigikaitse ja välispoliitiliste lubaduste osa tagasihoidlikumaks jääda – nende pealt ju enamik inimesi oma valikuid ei tee. Omaette teema on muidugi ekspertide (rahastamise kestlikkus ja struktuursed reformid) ja valdkonna inimeste ootused (fikseeritud protsent riigieelarvest), erakondade vaate pikkus ja tegelikud sammud.

Kohalike valimiste kontekstis on valdkonnad mõneti teised ja inimestele muret tegevad asjad samuti. Sellele on andnud kinnitust ka IRLile suvel laekunud tagasiside kohalikest probleemidest, mis leevendust või lahendust ootavad: bussiliiklus maakonna või lähima tõmbekeskuse vahel, teede ja tänavate seisukord (ülla-ülla, polegi vaid Tallinna probleem), perearstile pääsemine.

Aga ei nende kohalike valimiste eel ega ka edaspidi ei tulda välja loosungiga «Meilt ei saa te mitte muhvigi!».