Juhtkiri: solidaarne tervisekindlustus peab Eestis alles jääma

Foto: Urmas Nemvalts

Eestis on kehtinud ja kehtib praegugi solidaarne ravikindlustus ning see peab üldpõhimõttena ka kehtima jääma.

Loomulikult võivad suure sissetulekuga inimesed väita, et on võimelised ühte või teist tervishoiuteenust ka ise ostma ega mõista seetõttu vajadust osaleda solidaarses kindlustuses. Ent ka tervetel ja edukatel tuleb mõista, et me ei tea ette, milline haigus või õnnetus meid või meie lähedasi tabada võib.

Neid inimesi, kes saavad olla täiesti kindlad, et suudavad enda ja oma lähedaste ravikulud ise kinni maksta, ükskõik mis ka ei juhtuks ning ükskõik kui tõsised tervisehädad neid tabaksid, on väga vähe.

Peale isikliku kalkulatsiooni tuleb arvestada ka kaudset kasu sellest, et me ei lase teiste ühiskonnaliikmete elu allavett, vaid aitame neil terveks või vähemalt tervemaks saada. Ka väga rangete tingimustega erakindlustus viib selleni, et tervis on nagu negatiivne loterii – osa inimesi langeb sisuliselt ühiskonnast välja, ehkki see ei peaks nii olema. Ka praegu on Eesti asjakorralduses selliseid elemente.

Näiteks omastehooldusega seonduv, millele on tungivalt tähelepanu juhtinud Tiina Kangro ja teisedki ajakirjanikud. Pigem on meil ühiskonnana mõistlik ja vajalik niisuguse loterii mõju vähendada ning korraldada terviseasju ühiselt.

Ka tervishoiuteenuste pakkumise poolel on sama küsimus: mis saab siis, kui juhtub midagi erakordset?

Meie erameditsiin on keskendunud tüüpilisele ja kasumlikule. Keegi peab aga ka üleval hoidma võimekust, et reageerida keerukatele juhtumitele. Üks asi on kirjutada välja prilliretsepte või teha tüüpoperatsioone, ent mis saab siis, kui patsiendil on mõni keerukamat sekkumist vajav haigus? Patsiendina Euroopa piires liikumine on suurepärane lisavõimalus, ent vaevalt tahaksime olukorda, kus oleme sunnitud valdavalt välismaal ravil käima, sest meie oma haiglad on konkurentsist välja tõugatud.

Aastaid on olnud teada, et üksnes ravikindlustusmaksuna kogutav summa meie tervishoiu arengut ja püsimist ei taga. Erahaigla Fertilitas juht Ivo Saarma juhib õigesti tähelepanu sellele, et status quo’d on suurel määral toetanud madalad palgad ja EList saadud toetused.

Palgasurve on reaalne, sest meedikutel on võimalik minna tööle teistesse ELi riikidesse, kus makstakse kõrgemat palka. Teame ka, et eurotoetused ei kesta igavesti, pealegi on need ju seotud investeeringute, mitte jooksevkuludega.

Kui tahta säilitada solidaarsuspõhimõtet ja omamaist kõrgtasemel arstiabi, on ilmselt paratamatu, et peale ravikindlustusmaksuna kogutava summa hakkame üha rohkem tervishoiukulusid katma muudest riigieelarve tuludest.