Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Kuigi Läti peaminister Valdis Dombrovskis võis eile rahvale kuulutada, et riik on üleeilse hilisõhtuse seisuga pankrotist pääsenud, on otsustatud kärped kriisist välja tulemiseks Lätile küll hea algus, kuid väga ebapopulaarsed otsused peab kinnitama ka Läti seim ning võib kindel olla, et see on alles vaevaline algus riigi majanduses mõningasegi stabiilsuse saavutamiseks.
Võrreldes aga arenguid Lätis ja Eestis, kipub vägisi jääma mulje, et olulised majanduspoliitilised otsused suudetakse valitsuste tasemel langetada alles siis, kui kriis on juba talumatult sügavaks muutunud, kui riigikassa põhi läigib ning midagi muud ei jää enam üle. On ju ka Eesti valitsus kimpus ebameeldivate otsustega, mida populaarsuse kaotamise hirmus langetada ei tihata, kuigi on selge, et otsustamata ka ei saa.
Ent mis veelgi tähtsam – Eesti poliitikud ja ettevõtjad on tunnistanud, et kriis Lätis on meile suur probleem, sest muu maailm näeb Balti riike ühena ning ükski välisinvestor ei taha oma rahaga riskida, et äkki on 300 kilomeetrit põhjas asjaolud veidi teised. See omakorda tähendab, et ainus, millega Eesti praegu üldse saaks maailmas silma paista, oleksid kaalukad, kindlameelsed majanduspoliitilised otsused. Kõik muu on tänapäeva maailma teisejärguline.
Tegelikult tegid lõunanaabrid eile tubli töö, sest nende olukord on olnud meie omast hullem. See asjaolu ei tohi meid lohutada, vaid peab sundima naabrite kogemusest õppima.
Meenutagem, et üleilmne majanduskriis eskaleerus mullu sügisel Lätis Parex Panga raskustesse sattumisega, mida riik päästma tõttas. Kriisile andsid lisahoogu tõsised vead Läti majanduspoliitikas: reserve polnud, nii riik kui inimesed olid kulutanud üle oma võimete, üldine hinnabuum, palgatõusud, millega ei kaasnenud tootlikkuse kasvu.
Kemplemine päädis valitsuse vahetumisega. Nii ei suutnudki Läti vältida abipalumist Rahvusvaheliselt Valuutafondilt. Selle rahalaeva tingimuseks olid just eelarvekärped ning mitte enam kui kuni viie protsendini sisemajanduse kogutoodangust ulatuv eelarvedefitsiit. Kärbete üle küll arutleti, kuid konkreetsete tulemusteni ei jõutud, mistõttu märtsis jäi IMFilt 200 miljonit eurot saamata.
Alles siis, kui devalveerimisspekulatsioonid ületasid taluvuse piiri ning oli selge, et ilma laenurahata pankrotti vältida ei suudeta, läks valitsusel kiireks. Hea, et need otsused langetada suudeti, ent paraku on hind, mida lätlased raskuste eest nüüd maksma peavad, tunduvalt kõrgem, kui see varem otsusekindlalt tegutsedes oleks olnud.