L, 26.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Dario Martinelli: 1001 teatmikku suviseks lugemiseks

Dario Martinelli
, semiootik
Dario Martinelli: 1001 teatmikku suviseks lugemiseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Dario Martinelli
Dario Martinelli Foto: Erakogu

Huvitav, kas ainult mulle tundub nii või on raamatupoed tõepoolest pungil täis teatmikke pealkirjadega «1001 paika, mida peab enne surma külastama», «1001 raamatut, mida peab lugema, enne kui on hilja» ja nii edasi?

Jätame kõrvale selle, et viited mu peatsele surmale tekitavad minus ähmaselt kobrutavat ärevust. Palju enam hämmastab mind selle trendi matemaatiline pool. Üks väärt raamat, mida loetakse heades tingimustes ja korraliku keskendumisega, nõuab oma tubli nädala (ja sealjuures tuleb arvestada, et ma ei räägi siin «Sõjast ja rahust» või «Ulyssesest», sest need võtavad kindlasti rohkem aega). 1001 raamatut jagada 52ga (nädalate arv aastas) teeb – oot-oot – jah, teeb 20 aastat.

20 aastat on selline ajavahemik, et kui ma peaksin kellegi ära tapma, saaksin enne vanglast välja, kui jõuaksin nood raamatud läbi lugeda. Lisame siia albumid, mis tuleks läbi kuulata, filmid, mis tuleks ära vaadata, ja paigad, mida tuleks külastada, ning on selge, et kõiki neid peab ehk jõuab läbi teha ainult tõeline highlander.

Aga kui meil kulub terve eluaeg kõige selle lugemiseks, kuulamiseks, vaatamiseks ja külastamiseks, siis kuidas ometi nemad, see tähendab teatmike autorid, suutsid sellega hakkama saada. Kuidas need geeniused leidsid aega külastada teab kui mitu tuhat paika ja valida nende seast välja 1001 kõige paremat? Kui palju peab filme silme eest läbi laskma, enne kui sõelale jääb «Kodanik Kane»?

Veebis leidub üks konkreetne tegelane, kelle ma siinkohal näiteks võtan. Tema nimi on PS (ma ei suuna oma juttu spetsiaalselt tema pihta, sestap ei ole tema täielik nimi kuigi oluline, aga ma tean seda) ja ta peab veebilehte, kus leidub hämmastavalt palju kõikvõimalikke ülevaateid romaanidest, filmidest, muusikast, teadusartiklitest ja millest iganes. Ta seab kõik edetabelitesse, annab hindeid, liigitab aja, žanri, autori ja teose järgi.

Ta tutvustab ennast luuletaja, ajaloolase ja vabamõtlejana ning lisab, et ametite poolest on ta tunnetusteadlane, kirjanik, luuletaja, muusikaajaloolane, filmiajaloolane, poliitikakommentaator ja tarkvarakonsultant. Ta on külastanud 102 riiki ja tal olevat 128 sõpra. Ta on sündinud 1955. aastal ja avaldanud mitu raamatut. Ta hakkas oma arvukaid andmebaase ja edetabeleid koostama umbes 30 aasta eest (meil läheb kõiki neid arve edaspidi vaja, nii et pange tähele).

Leonardo da Vinci tundub tema kõrval nagu venivillemist hipi.

Viimaste andmete kohaselt on härra PS arvustanud 7344 muusikut, 551 raamatut ja 3727 filmi.

Asume siis arvutuste kallale.Kõigepealt muusika. Oletame, et muusik laseb karjääri jooksul välja seitse albumit (see ei ole kindlasti ülepakutud hinnang, sest isegi kui mõned kaovad pildilt juba 3-4 albumi järel, siis paljudel on neid tublisti üle kümne). Saame kokku 51 408 albumit. Ümardame selle mugavuse mõttes 50 000 peale. Üks album kestis 1960. aastatel ligikaudu pool tundi ja kestab tänapäeval tihtipeale tunni ringis, nii et võtame mõistlikuks keskmiseks 40 minutit. See tähendab, et kuulamiseks kulub aega 33 000 tundi. Jagame selle 24ga (tundide arv päevas) ja saame 1250 päeva. Ehk teisisõnu, ainuüksi muusika kuulamise peale on kulunud 3,5 aastat – ilma ühegi katkestuseta.

Nüüd raamatud, mida oli 551. Oletame suuremeelselt, et PS on ülikiire lugeja ja suudab läbida mis tahes raamatu (Proust kaasa arvatud) 48 tunniga. See teeb 26 448 tundi, mis teeb 1102 päeva ehk üle kolme aasta. Järjest, ilma katkestuseta.

Filme oli 3727. Kui arvestada filmi keskmiseks pikkuseks kaks tundi, siis teeb 7454 tundi ehk ümberarvestatuna pisut üle aasta. Niisiis, ainuüksi allikate läbivõtmine nõuab 7,5 aastat – ütleme, et piisab ka seitsmest aastast. Ilma ühegi katkestuseta, ikka 24/7-režiimis. Kui nüüd päris aus olla, siis kui mina pean albumit arvustama, tuleb mul seda kuulata vähemalt kolm korda. Kui ma kirjutaksin ülevaate Mahleri 5. sümfooniast või XTC «Apple Venusest» ainult ühekordse kuulamise järel, siis oleks see puhas lugeja tüssamine, selgelt liiga pealiskaudse teksti müümine eksperdi arvamuse pähe.

Me muidugi eeldame, et kogu maailma PSid võtavad oma tööd tõsiselt. Ma olen ühtlasi valmis tunnistama, et PS on minust palju targem ja andekam, mistõttu võib oletada, et kui ta on mida tahes juba kaks korda lugenud, kuulanud või näinud, piisab sellest asjatundliku arvamuse kirjapanemiseks. Seega 7 korda 2 teeb kokku 14 aastat.

Aga anname meie vaatlusalusele siiski inimväärse elu. Anname talle päevas seitse tundi igati välja teenitud uneaega, anname kaks tundi toidule, hügieenile, tervise eest hoolitsemiseks ja füüsilisteks vajadusteks, anname seitse tundi tegelikuks tööks, sõitudeks ja enesetäiendamiseks, mida on kindlasti vaja, kui arvestada kõiki tema ameteid (ta kirjutab luulet, valmistab ette ja peab loenguid ning esineb konverentsidel, annab intervjuusid, tutvub tunnetusteaduse materjalidega, jagab IT-konsultatsioone, hoiab ennast kursis maailma poliitilise olukorraga jne).

Anname talle kolm tundi suhtlemiseks, sealhulgas oma 128 sõbraga, vältimatuteks vestlusteks kirjastajate ja kolleegidega, ikka ette tulevaks paberimajanduseks ja isegi veidi seksiks, mida ta, me kõik loodame, täiel rinnal naudib. Anname lõpuks ühe tunni oma mõtete kirjapanemiseks kiirusega, millest Dan Browni sekretär ei suuda isegi unistada. Me ignoreerime küll 102 riiki, mida ta on külastanud, aga see pole oluline: eeldame, et PS töötab ka nende reiside ajal ning veedab kõik puhkused iPodi seltsis, kuulates aina muusikat, mida ta seejärel arvustab.

See teeb kokku 20 tundi, nii et järele jääb kõigest neli (aga mitte 24) tundi kogu arvustatava materjali vaatamiseks, kuulamiseks ja lugemiseks. See tähendab, et meie algul leitud 14 tuleb korrutada 6ga (24 : 4 = 6)

See teeb 84.

Aastat.

Meie kangelane sündis 1955. aastal ja on materjali kogunud vaid 30 aastat.

Seega oli meie eesmärk saada arvutuse tulemuseks 30, mitte 84. Ah, pagan küll!

Väikese mõtlemise järel, uus ettepanek: oletame, et ta magab vähem, sööb kiirtoitu, kirjutab patafüüsilist luulet ja on seksuaalselt karske. Ta tervis küll kannatab selle all omajagu, aga see säästab talle vähemalt kaks tundi päevas. Seega tuleb 14 korrutada 4ga. Ikka ei ole hästi: tulemus on 56. Ta on 58-aastane: kas tõesti hakkas ta arvustusi kirjutama juba 2-aastaselt?

Jah, muidugi on tõde hoopis teistsugune: et arvutused vähegi klappima hakkaksid, peame möönma, et härra PS ei kuula, vaata ega loe midagi elus üle ühe korra – ja isegi siis peab tema elu olema üliaktiivne ja ülitõhus, ilma igasuguste segavate teguriteta. Kui tema arvustusi hoolikalt lugeda, on need täis eksimusi ja vajakajäämisi: vaevalt on tal enamiku käsitletava materjaliga olnud kokkupuudet rohkem kui mõne minuti jagu. Et tulemusest mingitki pilti saada, kujutlegem, mida võiks kirjutada «Psychost», kui olla näinud ainult stseeni, kus neiu põgeneb rahaga, või «Moby Dickist», kui lugeda vaid neid lehekülgi, kus kirjeldatakse vaala anatoomiat.

Keegi peaks kirjutama teatmiku «1001 teatmikku, mida peab enne surma vältima».

Me elame ajajärgul, mil spetsialiseerumine millelegi kindlale on ebasoosingus ning kultuuris annavad tooni lipp lipi peal, lapp lapi peal tooted. Tegelikkus muutub ajaga aina keerulisemaks, aga selmet anda meile tööriistu, millega seda adekvaatselt tõlgendada, pakutakse välja hoopis ülimaid lihtsustusi. Meile lubatakse kõikehõlmavat ja eneseküllast lahendust, mille nimel me jääme ilma valikuvabadusest, siirast rõõmust uurida midagi iseseisvalt ja sel moel võõrdume lõpuks ka omaenda elust. Suurepärases 1973. aastast pärit loos laulis Itaalia laulja ja laulukirjutaja Giorgio Gaber: «Vabadus ei ole puu otsas istumine. Vabadus on osavõtmine.»

Dario Martinelli on Helsingi ja Kaunase ülikooli muusikateooria ja semiootika professor.

Märksõnad
Tagasi üles