Juhtkiri: linna «merele avamiseks» ainult jalgrajast ei piisa

Foto: Urmas Nemvalts

Mida küll võiks tähendada linna avamine merele? Tänasest lehest saate ülevaate sellest, kus ja kuidas saab jalgsi või jalgrattaga Tallinnas mereäärt mööda liikuda. Kirjade järgi on Tallinnal rannajoont tervelt 46 kilomeetrit. Kergliiklusteede rajamine mere äärde on vaid üks, ehkki oluline osa rannajoone väärtustamisest.

On väga toredaid kergliiklusteid. Üks väga huvitav näide on roostikus postidele toetatud tee, mis viib Rocca al Marest Stroomi randa. Ka Pirita tee äärne rannapromenaad on aktiivses kasutuses. Nende kahe piirkonna kergliiklusteede omavaheline ühendus on aga üsna halb – kesklinna puhul pole siiani head lahendust.

Paljassaares ja Koplis on suur osa rannajoonest tavalisele kergliiklejale praeguseni suletud ning võib-olla pole absoluutselt kogu rannajoone ses mõttes avamine isegi lähikümnenditel võimalik. Asi polegi aga sisuliselt selles, kas iga viimast kui rannajoone meetrit on võimalik jalgrattal või tavalise jalakäijana läbida või et rahvasportlasel oleks võimalik joosta rannapromenaadi mööda täismaratoni, kaotamata kordagi silmsidet merega.

Pigem on nii, et püstitatud eesmärk annab kätte tooni mitmes olulises asjas, millel on muu hulgas majanduslik sisu. Esiteks, linna ja mere piir on põhimõtteliselt väärtustatav elu- ja ärikeskkonnana, puhkealana mõistagi selle hulgas – see on Tallinna (kasutamata) ressurss.

Teiseks deklareerime nii, et seniseid industriaalseid alasid inimestele elamiseks kohendades peab rannaäär jääma avalikuks ruumiks, kus igaüks saab vabalt liikuda. See pole nii sugugi kõigis linnades – ka põhjanaabrite juures Helsingis pole see nii, vaid majad ja suletud krundid on paljudes kohtades otse mere ääres. Peaaegu täielik rannapromenaad (väikeste mõistlike mööndustega) olekski seega üks Tallinna eripäradest. Kui rannaäär kinni panna, siis tähendab see seda, et merevõludest võidabki ainult üks hooneterivi. Kui kallas on liikumiseks avatud, võidab sellest terve piirkond.

Ent rannajoone avatus on vaid üks põhimõte, mitte areng või linna avamine merele ise. Sellele rannajoonele – eelkõige vanadele tööstusaladele – tuleb ka elukeskkond luua ehk teha sinna kortereid, ärisid, kultuuriasutusi ning ka piisavalt kaikohti jahtidele ja kaatritele. Paljude piirkondade jaoks on omanikel ja arhitektidel juba ammugi kavad koostatud. Majan­duskriis pani arendussoovid mitmeks aastaks seisma, ent nüüd on taas asjakohane küsida, kas ja mis juhtuma hakkab.

Tähtis on see, et avalik võim poleks kiuslik ei elanike ega kinnisvaraarendajate suhtes ning kompromisse pakkudes ja otsuseid tehes lähtuks linnavalitsejad avalikust huvist, mitte sellest, kelle toodud raamatu vahelt rohkem kinkekaarte pudeneb.