Sigrid Kõiv: vaat meie omal ajal …

Sigrid Kõiv Foto: Peeter Langovits

Teadagi, vanasti oli muru sinisem ja taevas rohelisem. Lapsed olid tragid ja töökad, allusid vaidlemata õpetajate ja sugulaste korraldustele, sõid kõike ja armastasid õues mängida. Tänapäeval istuvad lapsed ainult arvuti ees, midagi teha ei viitsi, hauguvad vastu ja söövad kartulikrõpse.

Kui mõni murelik lapsevanem (nemad räägivad tavaliselt teiste inimeste lastest) või kasvatusekspert tänapäevased kasvuraskused jutuks võtab, elatakse talle portaalides ja sotsiaalvõrgustikes tulihingeliselt kaasa. Jääb vaid imestada töö madala tootlikkuse üle Eestis, kui meil nii palju usinuse ja kasinuse vaimus kasvatatud inimesi on.

Ja iga kord leidub ka keegi, kes kirjutist ilmselt omaenese sünniaasta järgi kohendades loetleb üles põhjused, miks tema põlvkond on tänapäeva lastest kordades visam, kangem ja karastunum. Esiteks hämmeldab see, et keegi ikka veel arvab, et on keegi, kes seda lugenud pole. Teiseks ei kannata vähemalt kaks asja selles loetelus üldse kriitikat: piirete puudumine trepil on igal ajal kuritahtlik lohakus ja autorohkuses on kiivrita jalgarattaga sõitmine lihtsalt rumal.

Muidugi esitab moodne elustiil peredele hulga väljakutseid. Teisalt tundub mõistetav, et vanemad üritavad vältida kasvatusvigu, mida nad omal nahal kogesid. Kui vanemad ei taha lapsi sundida, siis on ju võimalik, et põlvkond, kes mäletab, kuidas enamik asju oli vabatahtlikult sunniviisiline, ei taha sama kogemust oma lastele anda. See võib vahel, nagu näiteks lapse eneseteenindus, tagasilööke anda, kuid seda ei maksa üle võimendada ega üldistada. Vanematele pole ju õpetatud, kuidas valikuid teha või valikute tegemist õpetada, nende ajal oli «peab» piisav.

Kuuekümnendatel õpetati, et nutvat last ei tohi sülle võtta, kasvab hellik. Nüüd öeldakse, et tähelepanuta jäetud lapsest kasvab hoolimatu inimene. Kas toonasest praktikast tuleks otsida seoseid näiteks sellega, et mõned inimesed võtavad endale bussis kaks istekohta? Uuringud selle kohta puuduvad.

Minu arvates on üsna tobe, kui noored inimesed tassivad tänavale päevinäinud laudlinad, müüvad selle pealt lössis olemisega koduseid küpsetisi ja nimetavad seda asumipäevaks. Ent minu ebamugavus parkimiskoha otsingul ei ole piisav, et selle vastu protestida. Nemad tahavad kasvatada kogukonna tunnet, see on neile tähtis ja kui mitte muud, siis linnaosa suurenenud turvalisuse kaudu saan sellest osa ka mina.

Põlvkonnad teevad oma asju erinevalt, sest keskkond on muutunud. Aga muutjaks on ikka eelnevad põlvkonnad, kes seda ise üldiselt arenguks nimetavad. Ning on ülekohtune teha lastele etteheiteid selle eest, et nad peavad hakkama saama teistsugustes oludes ja teistsuguste väljakutsetega kui meie omal ajal.