Henrik Roonemaa: piraatlus kaob, CD-plaadid ka

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Kas te olete näinud filmi «Relv igas käes» («Una pistola en cada mano»)? See on tragikomöödia keskealistest hispaania luusermeestest, kus mängivad kas kuulsad või väga kuulsad näitlejad, ning see on võitnud festivalidelt mitmeid auhindu.

Mina ka ei ole, aga ma võin rääkida, kuidas ma proovisin seda vaadata.

Esmalt tuli internetist üles otsida vastav Bittorrenti-fail. Noh, teate, et filmi endale internetist tõmmata, nii nagu miljonid inimesed seda väidetavalt iga päev teevad.

Esimesel lehel peitus Download-nupu all üks kahtlaselt kurivara moodi käituv programm, mis tahtis enda valitsemise alla haarata mu brauseri avalehe.

Teisel lehel prooviti mind meelitada arvutisse installima igasugu kahtlast tarkvara ja oma isikuandmeid ei tea kellele andma.

Kolmandal lehel hüppas esmalt lahti reklaam, kus keegi Scott palus, et ma «laigiksin» tema videot ja aitaksin tal võita 10 000 dollarit. «Laikimiseks» tuli muidugi sinna jätta terve hulk oma isikuandmeid ja jääda siis lootma, et Scott saab oma 10 000 dollarit kätte. Või siis mitte, sest tegelikult pole ilmselt olemas ei Scotti ega seda 10 000 dollarit, on vaid minu andmed, mida see leht tahtis saada.

Lõpuks, pärast umbes tunniajast ootamist, oli see film mul arvutis, aga muidugi hispaaniakeelsena. Järgnes umbes samasugune seiklus, kui püüdsin leida ingliskeelseid subtiitreid, ja seejärel asusin, teetass peos, filmiõhtut nautima.

Siis selgus, et selle filmi on inglise keelde tõlkinud kas paar trükimasinatega ahvi või oli keegi hispaaniakeelsed subtiitrid lihtsalt Google’i tõlkemasinast läbi lasknud. Järgnes seiklus mööda veel kahtlasemaid netilehti, et korralikke ingliskeelseid subtiitreid leida. Leidsin. Panin filmi käima. Subtiitrid olid serbiakeelsed.

Arusaam, et inimesi saab jagada kaheks – ühed ostavad plaate ja teised on piraadid –, kuulub aastasse 2000. Ja arusaam, et tõsine muusika- või filmisõber ostab CDsid ja DVDsid ning ablas pealiskaudne piraat laadib internetist alla kultuurilist rämpstoitu, kuulub aastasse 2006. Piraatlus ei ole enamiku jaoks mingi mõnus asi, hoopis lihtsam on maksta väikest kuumaksu ja kuulata igal ajal muusikat, mida tahan, ning vaadata neid filme, mida tahan.

Tänavu esimese poole aastaga kahanes USAs albumite ja lugude müük nii internetis kui traditsioonilistel kandjatel võrreldes mullu sama ajaga 4,6 protsenti. Striimimine ehk teenuste nagu Spotify, Rdio ja Pandora kasutamine kasvas sama ajaga 24 protsenti! Filme ja muusikat striimiva Netflixi poolt ainult internetti toodetud seriaal «House of Cards» esitati ajaloos esimese omasugusena mainekate Emmy-auhindade nominendiks.

Norrakate vastse uuringu järgi on muusikapiraatlus viimase nelja-viie aastaga kahanenud ligi kuus korda. Filmide ja teleseriaalide piraatimine on sama ajaga vähenenud poole võrra. Põhjuseks needsamad striiminguteenused, mis söövad nii traditsioonilist plaadimüüki, online-müüki kui piraatlust. Ja see on ju hea uudis. Me saame ühe ropsuga lahti riiulitel tolmuvatest plaatidest, säästame nende ostmiselt raha, makstes odavamat kuumaksu, võime edaspidi oma lemmikuid tarbida igal ajal igast seadmest, mis meil käepärast juhtub olema, ja piraatlus väheneb marginaalse tasemeni.

See, et head Euroopa filmitoodangut ei ole netis kusagilt saada, on muidugi üks suur õnnetus ja Euroopa filmilevitajate konservatiivsuse küsimus. Aga küllap sellest ka üle saadakse. «Relv igas käes» jookseb praegu Eestis kinos, minge vaatama.