Triin Hertmann

FOTO: Erakogu

Ülikoolides on hulk õppejõude, kelle ainus panus juhendamisse on panna valmis lõputöö esilehele oma allkiri ja kasseerida sisse juhendamise eest ette nähtud tasu, jättes tööd kirjutava tudengi jalgratast leiutama, kirjutab Tallinna Ülikooli organisatsioonikäitumise magister Triin Hertmann Postimehe arvamusportaalis.

Eks muidugi võiks mõelda, et lõpp hea kõik hea, sest lõpp on ju tõesti hea. Magistrikraad Tallinna Ülikoolist käes, palju uusi teadmisi ja oskusi ning toredaid sõpru juures. Aga siiski austusest praeguste tudengite ja kaaslõpetajate ees, kes samade muredega maadlesid, ei tahaks sellest siiski vaikida.

Ühesõnaga - ma ei ole üldse rahul magistritööde juhendamisega, mis praegu paneb tudengi väga nõrgale positsioonile ega võimalda ennast kuidagi kaitsta. Ma tean üliõpilasi, kes on oma juhendaja ja tema tegevusega väga rahul. Aga kahjuks on neid vähemus. Saan rääkida muidugi vaid oma kogemuse ja oma kursusekaaslaste kommentaaride põhjal.

Mõni õppejõud Tallinna Ülikoooli psühholoogia instituudist tõesti võtab oma ülesannet tõsiselt, nad aitavad ja austavad oma juhendatavaid. Kuid neid on liiga vähe, et aidata suurel osal tudengitest oma lõputööga hästi hakkama saada. Veel on mingi suurem osa, kes midagi nagu teevad, aga ei suuda piisavalt pädevalt toeks olla ning töö kvaliteet on lõpuks siiski kaheldav ja stressi rohkem kui vaja oleks. Ning siis on üks osa juhendajaid, kelle pea ainus panus juhendamisse on panna valmis töö esilehele oma allkiri ja kasseerida sisse tasu juhendamisvaeva eest. Minule sattus kahjuks see viimase käitumismudeli esindaja.

Kõigepealt peaks mainima seda, et magistritöö kirjutamine on üks ajaliselt üsna paindumatu projekt. Sa kas saad selle tähtajaks esitatud või mitte. Nii lihtne see ongi. Järgmine võimalus on kõige varem poole aasta pärast ja kui rahaliselt kaotada ei soovi, siis ei maksa asju üle aja lasta. Kuidas seda jõuad, on ainult sinu mure. Kui keegi ei aita, siis teed ise. Kui ise ei oska, siis uurid juhenditest ja loed ja räägid kaastudengitega ja proovid veel seitset moodust, et ennast asjadega kurssi viia. See, et jalgratta leiutamine on üsna keeruline tegevus, ei ole üllatus. Eriti, kui keegi kuskil teab, mismoodi see täpselt käib, aga ei vaevu sulle ütlema. Kuigi see on tema töö ja ta saab selle eest palka.

Tavalises (äri)maailmas on lihtsam – keegi teeb halba tööd või ei tee seda, mis kokku lepitud, siis võtad meetmed tarvitusele, püüad tingimustes läbi rääkida või lõpetad lepingu.

Akadeemilises maailmas on veidi teised reeglid. Magistritöö juhendamiseks seod ennast kellegagi, kelle võimeid, oskusi ja tahet tööd teha tegelikult ei tea. Välja sellest lepingust astuda ei saa, kuna probleemide ilmnemisel lihtsalt pole enam aega uut juhendajat leida, kuna teema ja juhendaja on komisjoni kinnitatud ning loobumine tähendaks rongilt mahaastumist. Läbirääkimistel pole sul mingit positsiooni ja meetmeid tarvitusele võtta pole võimalik. Sest mingit kohustust kuskil määratletud ei ole. Teoreetiliselt on see küll olemas (vist on juhendajal kohustus veeta ühe magistritöö peale mingi arv akadeemilist tundi, kuid kohta, kust seda kontrollida, kahjuks ei leidnud) aga praktiliselt tudengil mingit jõudu seda forsseerida või kontrollida ei ole.

Ma sain mitmete (lõpus juba meeleheitlike) meeldetuletuste peale oma juhendajalt kätte kaks meili. Ühes soovitati mul vaadata üle vormistusnõuded (selle peale oleks olnud raske ise tulla) ja lisada töösse mõned tabelid. Teises soovitati üht teemat käsitleda kompaktsemalt. Kaua võtab aega töö diagonaalis läbilehitsemine ja kahe neljarealise meili kirjutamine? Reaalne abi oli nullilähedane.

Ainsad kasulikud kommentaarid sain eelkaitsmisel oma oponendilt. Minu korduvaid palveid saada kasvõi üks kord juhendajaga kokku, et soovitada kirjandust või aidata andmeanalüüsiga, lihtsalt ignoreeriti. Null vastust meilidele ning oma telefoninumbrit polnud ta nõus mulle andma (proovisin ka läbi instituudi, kuid sealt sain vastuseks, et kasutatavad suhtluskanalid on õppejõu enda poolt otsustada - okei, arusaadav).

Tean tudengeid, kes käisid oma juhendajat loengute eel või järel auditooriumi ukse taga varitsemas, et mõni järjekordne vajalik allkiri või kommentaar kätte saada, kuna meilitsi vastuseid loota tundus lootusetu. Rääkimata vastuvõtuaegadest, mis võiksid sisalduda kohustuslikus korras juhendaja graafikus.

Juhendaja on vaieldamatult jõupositsioonil võrreldes tudengiga ja see teeb laisaks. Tudengi eesmärk on saada oma töö kaante vahele ja mitte käia oma niigi nappi aega veetmas instituudis juhendaja peale kaebamas. Kas suurema vingumise peale võiks jääda ülikool üldse lõpetamata? Kes sellega riskida tahaks. Kas peale lõpetamist enam üldse huvitab, mil moel asjad edasi lähevad? Ilmselt mitte.

Oleks hea, kui juhendamine täidaks oma tõelist eesmärki – näidata tudengile kätte õiged suunad ja hoovad teadustöö kirjutamisel, aidata jalgratta leiutamisel, jätta magistritöö tegemise ajast hea positiivne mälestus. Ka juhendajatele peaks kehtima kvaliteedikontroll, üliõpilasele jääma võimalus anda tagasisidet tema töö ja abi tulemuslikkuse ning efektiivsuse kohta. Sellist, mida keegi ka kuulda võtaks ning millel oleks ka reaalsed avalikud tagajärjed, mitte lihtsalt omavaheline vaikne kirumine ülikooli koridorides.

Näiteks võiks aidata juhendamistegevuse täpsem reguleerimine, mis mõlemale poolele õigused ja kohustused annaks (lepingulaadne suhe). Samuti võiks olla tagasiside vormiks tudengite poolt õppejõu juhendamise kvaliteedile antav avalik reiting ja kommentaarid koostöö kohta (kooli kodulehel?) või juhendamistasust (kasvõi osaline) ilmajäämine, kui on tõendatud juhendamise ebapiisav kvaliteet.

Nii võiks loota, et juhendamise kvaliteet ühtlustub ning õppejõududel tekib motivatsioon hoida head taset ja suhet oma tudengitega, asetama nad võrdsemale positsioonile selles ühises keerulises projektis. Kuigi see peaks ja võiks olla tegelikult enesestmõistetav.