Matti Maasikas: Euroopa on lahendus, Eesti aga…

Matti Maasikas Foto: Raigo Pajula

Matti Maasikas kirjutab, et kui me tahame, et Euroopa poliitiliste liinide aruteludes kõlaks (ka) mõistlik, kohusetundlik, lõimumismeelne, liberaalne ja maailmale avatud hääl Põhja- ja Ida-Euroopast, siis võiksime selle endale lausa eesmärgiks seada.

Rohkem kui sada aastat tagasi kirjutas hispaania filosoof Jose Ortega y Gasset: «Hispaania on probleem, Euroopa on lahendus.» Selles lauses on hiljem nähtud nii riigi sajandipikkuseks veninud moderniseerimisprogrammi manifesteerimist kui ka kõigest majandusliku reaalsuse tõdemist.

See ütlus pärineb ajast enne seda, kui Euroopa lõimumine hakkas tähistama ka rahu hoidmise ja demokraatia tugevdamise teed. Euroopa Liit on võimaldanud rahu Lääne-Euroopale pea 70 aasta jooksul (ida pool lühemalt), vabadusi, millest sõdadevahelisel ajal undki ei nähtud, majandusintegratsioonist tulenenud jõukuse kasvu, õlitatud üleminekuperioodi hulgale postkommunistlikele riikidele, võimendunud globaalset mõjukust pisemapoolsetelegi liikmetele jne. Niisiis võiks 20. sajandi ajalugu tundes Ortega y Gasseti lausesse Hispaania asemel veel muidki riike pakkuda. Kindlasti ka Eestit.

Arvestades Eesti inimeste püsivat usaldust ELi suhtes, arvestades valitsuse EL-poliitika põhijoont, mille kohaselt toetab Eesti ühenduse pädevuste suurendamist (vt näiteks Mati Heidmets «Eesti maailmas – usume Euroopa Liitu», PM AK 11.05), tundub meie usk Euroopasse kui lahendusse kindel olevat.

Aga kas tänapäeva Eesti on Euroopale pigem probleem või aitame kaasa kogu kontinenti hõlmavate lahenduste leidmisel? See küsimus on oluline, kui usume nagu inimarengu aruande autoridki, et «meie tegelik positsioon gloobusel ütleb otsesõnu: meie ajada pole mitte ainult Eesti asi, vaid ka Euroopa ja maailma asi». Ehk siis, oleme suhtumistes euroopalikumad kui kunagi varem, oleme Euroopaga seotud enam kui kunagi varem – kas ja kuipalju oleme ise valmis panustama Euroopa asja ajamisse?

Vastamiseks tuleb vaadata, millisesse ELi me sajandi alguses astusime ja milline on ühenduse olukord praegu. Ühenduse laienemist reaalse, lähiajal toimuva faktina tervitanud Laekeni deklaratsioon detsembrist 2001 sisaldas ka teist olulist poliitilist sõnumit. Nimelt kuulutati sessamas riigipeade ja valitsusjuhtide avalduses välja ELi põhiseaduse tulek, tihedama lõimumise järgmine samm. Põhiseadust asuti kaunis entusiastlikult kirjutama ja saadigi valmis… kuni 2005. aasta rahvahääletused Hollandis ja Prantsusmaal selle tagasi lükkasid. Euroopa projekt oli saanud tagasilöögi, mille mõju tunneme tänaseni.

Peamine polegi siin sisu – põhiseaduse asemele tulnud Lissaboni lepe sätestab enamiku põhiseadusse kavandatud muudatustest. Põhiline oli moraalne tagasilöök. Sisuliselt heideti esimest korda kodanike poolt väljakutse ELi aluslepingu igas versioonis sisaldunud ja sisalduvale lausele, et ühenduse eesmärgiks on «Euroopa rahvaste üha tihedam liit». Praeguseks, muide, on kahe liikmesriigi valitsused – üks otseselt, teine pisut kaudsemalt – selle väljakutse oma ametlikuks poliitikaks vormistanud.

Teine ühendust nõrgestav nähtus on euroala kriis. Ühisrahaga läks kõik alguses nagu hästi. Majandus kasvas, inimeste sissetulekud ühes sellega ja intressimäärad valuutaliidu eri riikide vahel pea kadusid. Unusid 1990ndate hoiatused euroala ebapiisavast poliitilisest «arhitektuurist», tähtsusetuks rehmati kahtlused statistika võltsimisest ja mõne liikmesriigi kahanevast konkurentsivõimest.

Kui praegune kriis kõik varased hirmud tõeks teinud, oli ehmatus suur nii poliitikute kui ka kodanike hulgas. Alates 2009. aasta lõpust on ELi ja Brüsseliga seotud infovoog, mis liikmesriikide kodanikeni jõuab, olnud kantud peamiselt negatiivsetest uudistest. Pole nii suurt vahet, et kriisi haldamiseks on tehtud häid ja julgeid otsuseid, pole vahet, et kokku on lepitud uues pikaajalises eelarvekavas ja jõustunud on hulk häid otsuseid (viimasena näiteks mobiilside rändlustasude alandamine ELi piires 1. juulist).

See, mis loeb, on inimeste Euroopa-usu pidev, inimlikult väga arusaadav, ent poliitiliselt väga ohtlik vähenemine. Sellel on otsesed mõjud kodanike valimiskäitumisele, nende nõudmistele oma riigi poliitikutele. Kriis võimaldab küll teha vajalikke jõulisi otsuseid, kuid enamasti toob ta välja ka inimloomuse halvemad küljed: enesessesulgumise, tõrjuva hoiaku välispidiste mõjude suhtes, egoismi, võõraviha. Seega on potentsiaalselt tule all ka Euroopa lõimumise senised ülimad saavutused: inimeste, raha, kaupade liikumisvabadus, vabadus reisida ilma passi ja rahavahetuseta.

Praegu vajab Euroopa abi isegi selleks, et hoida, ja veel enam selleks, et edasi arendada neid saavutusi, mida ka meie, eestlased, nii hindame (kes tahab veel meenutada Schengeni-eelset aega? Soome viisade võtmist?). Kui sõna «Euroopa» tekitab mõne liikmesriigi kodanike jaoks valdavalt negatiivse seose, siis ei saa selle riigi valitsuse esindajatelt oodata ELi pädevuste laiendamise tervitamist hurraa-hüüetega. Konstruktiivne kaasatöötaminegi on kahtluse all. Näiteid võib viimastest aastatest tuua hulganisti.

Niisiis, kui Eesti huvides on ELi tihedam lõimumine, vähemalt selle seniste saavutuste kaitsmine, kui Eesti inimesed on selleks ka oma hoiakutelt valmis ning võimaldavad oma valitsusel seda asja ajada, siis kas ei lange siin kokku meie kasu ja meie veendumused? Meie huvid ja meie väärtused? Haruldane olukord. Ja mida Euroopa ja iseenda aitamiseks teha tuleb ja meie suurust arvestades teha saab?

Kõigepealt tuleks lõpetada religioosne usk iseenda väiksusse ja võimetusse. ELis ei käi asjad nii, et meist 60 korda suurema rahvaarvuga liikmesriigil on meist 60 korda rohkem jõudu ja õigust. 400 000 elanikuga Maltal ja 200 korda suuremal Saksamaal on Euroopa Komisjonis võrdselt üks volinik. Magusvalusad arvutused 0,18-protsendisest hääleõigusest päästefondis ESM või sellesse, mitmendiku Euroopa Parlamendi täiskoosseisust moodustab Eesti saadikute arv (õige vastus: 1/128), võib niisiis rahulikult kõrvale jätta. Brüsselis võib olla oma «normaalkaalust» palju suurem, kui kodus asjad korras hoida ning Euroopa aruteludes targalt ja konstruktiivselt osaleda.

Koduste asjadega on Eestil Brüsselist vaadates hästi. Makromajanduslike arvude riigisisene liigtarvitamine võib ju inimesi ärritada, aga rahvusvaheliselt on praegusel ajal hinnatud ja lugupeetud iga riik, kes ei vaja abi, kes ei käi ringi vaid oma probleemidest rääkides. Eesti riigi korras rahandus ning reformide seis mitmel võtmealal, nagu pensionid või tööturg, on andnud meile ELis tubli häälevõimenduse. Seda tuleb senisest paremini kasutada, osaledes tarmukalt ja delikaatselt ka nende küsimuste arutamisel, mis otseselt Eestisse ei puutu.

Selleni jõudmisel on nii magusaimaks präänikuks kui ka valusaimaks piitsaks meie eesistumine ELis 2018. aastal. Vähem kui viie aasta pärast pole Eesti diplomaatidel ega poliitikutel vähimatki võimalust tegelda vaid Eestit puudutavaga. Eesistuja peab teadma ELi seadusandliku ja poliitilise masinavärgi iga viimast detaili. Selleks tuleb meil end valmistada alates tänasest (kes veel alustanud pole). Laenates Mati Heidmetsa sõnu: «Meie alalhoidlik rehepaplus tahab vürtsitamist konstruktiivsema ja loomingulisema eluhoiakuga.»

Kolmandaks tuleb lähema aasta-poolteise-kahe jooksul osaleda ELi tulevikku puudutavas üldpoliitilises Euroopa debatis. 2014. aastal tuleb uus Euroopa Parlamendi koosseis, uus Euroopa Komisjon, valitakse uus Ülemkogu eesistuja. See on periood, mil suuri uuendusi ei algatata, kuid arutelud poliitiliste suurte liinide üle käivad täis­tuuridel. Et neis aruteludes kõlaks (ka) mõistlik, kohusetundlik, lõimumismeelne, liberaalne ja maailmale avatud hääl Põhja- ja Ida-Euroopast, selle võiksime endale lausa eesmärgiks seada.

Seda häält ei suuda me aga kuuldavale tuua neid asju kodus läbi rääkimata. Nagu diplomaadid hästi teavad, on maailmas raske, kui mitte võimatu, esindada midagi, mida endal tegelikult pole. Meil on paigas põhipostulaadid ja -instinktid: toetame tugevamat lõimumist, karmimaid reegleid ja nende täpset täitmist, vabakaubandust, siseturgu, laienemist, idapartnerlust jne. Aga me võime jääda hätta, kui peame hakkama nüanssidest rääkima.

Peaküsimus on, kas euro püsimiseks tuleb teda kasutavatel riikidel senisest rohkem poliitikaid ühtlustada, ja kui jah, siis milliseid? Ja kuidas seda saavutada, kui suur osa liikmesriike kardab aluslepingute muudatusteks avamist nagu tuld? Millistel aladel on Eesti valmis tihedamaks ühistegevuseks, mis paratamatult võib tähendada ka rohkemat suveräänsuse jagamist?

Kuidas ikkagi innustada liikmesriike tegema kogu euroliidu stabiilsuse hoidmiseks vajalikke reforme? Kuidas korraldada õiglaselt ja läbipaistvalt, et pankade raskustesse sattumine ei tooks automaatselt kaasa kohustusi riikide rahakotile? Kuidas liikmesriikide parlamendid koostöös Euroopa Parlamendiga saaksid Euroopa demokraatlikku legitiimsust suurendada?

Et läbimõeldud seisukohti saavutada, peab Eesti debatt nende küsimuste üle olema põhjalikum ja ka laiem. Möödunudsuvise ESM-ehmatuse pealt mingi arutelu tekkis, aga kui riigikogu oli otsused vastu võtnud, see vaibus. Need on poliitilised küsimused, mille läbimõtlemise ja selgeksvaidlemise eest lasub peavastutus poliitikutel ja erakondadel. Lähenevad Euroopa Parlamendi valimised annavad selleks suurepärase võimaluse. Ehk annab sisuline debatt Euroopa asjade üle ka kodanikele suurema motivatsiooni valima minna? Lääne poliitikatüdimuse analüüsid näitavad, et kui inimestele pakkuda tõelisi valikuid, tõelisi aruteluküsimusi, siis kasvab ka valimiste osalusprotsent.

Lähema paari aasta jooksul pannakse tõenäoliselt paika Euroopa Liidu järgmise aastakümne arengusuunad. Areng võib, esimest korda ELi ajaloos, viia ka lõimumise tagasipööramise, lõdvema liidu poole. Kuna meile Eestis tundub, et Euroopa on meie jaoks jätkuvalt lahendus, mitte probleem, siis peame Euroopa lahendustele kaasa aitama. Euroopa vajab praegu meie abi.

Autor on Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures ja kirjutis väljendab tema isiklikke vaateid.