Jüri Vendik

FOTO: Erakogu

Kolumnist Jüri Maloverjan kirjutab, et Vene ametivõimude arvestuse järgi peab enamik rahvast eranditult kõiki, kes on vähegi kõrgemale jõudnud, sulideks ja varasteks. See kehtib ka Navalnõi puhul.

Tekib vägisi tunne, et selle asja taga on midagi, mida ma ei tea» – nii kirjutas Facebookis üks Venemaa juhtivopositsionääridest päeval, mil tuhanded moskvalased tulid kesklinna protestima Aleksei Navalnõi süüdimõistmise vastu, prokuratuur aga kaebas täiesti ootamatult tema aresti edasi.

Mida ei tea üks insaideritest, ei tea meie ammugi. Kuid paar lihtsamat asja Navalnõi kohta on kindla peale teada ega tohi ära ununeda. Esiteks tõusis see noor jurist tänu viimase aja sündmustele pärast aastast vaheaega taas Vene opositsiooni kui mitte päris ühendavaks, siis vähemalt sümboliseerivaks kujuks.

Teiseks, Navalnõi kohtuasja üle arutledes tasub meeles pidada, et tegemist pole Mihhail Hodorkovski kohtuprotsessi kordusega ega «pistelise õigusemõistmisega». Navalnõi lihtsalt ei ole süüdi. Punkt.

Me tõepoolest ei tea, miks prokuratuur taotles – ennekuulmatu lugu küll – tema aresti alt vabastamist kuni oblastikohtu otsuseni, kui Kirovi linna rajoonikohus oli Navalnõi viieks aastaks vangi saatnud. Samuti ei tea me, miks õieti Moskva linnapea Sergei Sobjanin ja valitsev partei aitasid teda Moskva linnapea valimistel kandidaadina registreerimisel ning miks opositsionäär selle abi vastu võttis.

Vene inforuumis kõige levinum seletus on – vandenõuteooria maiguga nagu ikka –, et tegemist on müütiliste «liberaalide» ja «silovikute» ehk tinglikult «pagunikandjate» grupeeringute kemplemisega võimuleeri sees, mille käigus üritavad ühed kasutada Navalnõid relvana teiste vastu.

Üks vähem keeruline versioon on see, et mingeid püsivaid grupeeringuid pole olemas, vaid eri tegelased – ülemvalitseja semud, tema alamad, ametkonnad, ad hoc huvigrupid jne – tegutsevad kõik omapäi ning sellest tulebki mõnikord säärane segadus, nagu nüüd Navalnõi puhul juhtus.

Õlitatud masinavärgina töötav võimuvertikaal eksisteerib vist üleüldse enamjaolt Vene riigi televisiooni uudistesaadetes ning nende miljonite venemaalaste unelmate maailmas, kes neid uudiseid ikka veel usuvad.

Korraldades Navalnõi ja Pjotr Ofitserovi kohtuasja sarnaseid lavastusi, arvestab võimulolev grupp seltsimehi Putiniga eesotsas kindlasti sellega, et need inimesed usuvad ka seekord ekraanilt öeldut. Ei saa öelda, et see oleks valearvestus: usuvadki.

Nagu üks vanamutt, kes peatus kord maikuus Kirovis kohtumaja ees Navalnõi kaasvõitlejate ja ajakirjanike kõrval ning hakkas äkki tänitama:

«No aga miks nad siis niimoodi teevad, kas üldse tohib niimoodi miljoneid varastada!»

«Vaadake, proua, meil on siin kohtuasja materjalid, lühikokkuvõte ka, lugege, vaadake, kas keegi on ka tegelikult midagi pihta pannud.»

«Ei hakka ma midagi lugema, tean niigi, «Pervõi kanalist» ju räägiti kõik ära. Küll ma tean, kõik nad seal on sama karva, tegelinskid, niipea kui võimu juurde saavad...»

See viimane «tõekspidamine» on kindlasti teine asi, millega Vene ametivõimud arvestavad: et enamik rahvast peab eranditult kõiki, kes on vähegi kõrgemale jõudnud, sulideks ja varasteks. Mida võib täiesti loomulikuks pidada, sest suur osa rahvast ja võimukandjad ise kui selle rahva osa peavad ametikohal «lisaraha» teenimist täiesti loomulikuks.

Vene ülemvõim Putiniga eesotsas ongi aastaid rahvale üritanud tõestada mitte seda, et nemad on head ja teised on halvad, vaid pigem seda, et teised on «veelgi hullemad». Seda teeb ta ka Navalnõi puhul.

Ning sellesse lõksu näivad sattuvat ka inimesed, kes justkui peaksid teadma, kust vajadusel asjade kohta õiget teavet saada. 18. juulil, mil Kirovi Leninski rajoonikohtu noor kohtunik Sergei Blinov mõistis Navalnõi ja Ofitserovi süüdi, teatas näiteks Suurbritannia välisminister William Hague, et ta olevat sügavalt mures «pistelise õigusemõistmise» pärast Venemaal.

Hague, nagu ka mõned teised samalaadseid avaldusi teinud poliitikud, on ajast veidike maha jäänud. «Pistelisusest» räägiti küll Jukose juhtide Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedevi esimese kohtuprotsessi ajal, sest keegi ei julenud väita, et Hodorkovski ja Lebedev ei hiilinud ka tegelikult maksudest kõrvale.

Aeg on aga edasi läinud, Venemaa poliitiline kultuur on arenenud ja Navalnõile esitatud süüdistused on ülimalt, lihtlabaselt, ülbelt absurdsed. Selles võib veenduda igaüks, kes vene keelt oskab: asja materjalid on internetis väljas.

Poliitikuna ei ole Navalnõi paljude jaoks just kõige meeldivam kuju: teda süüdistatakse näiteks liigses ksenofoobias, tal ei ole peale korruptsiooni vastu võitlemise mingit programmi, mingit selget visiooni Venemaale sobiva uue poliitilise süsteemi kohta; ta näib arvavat, et tuleb lihtsalt «halvad poisid» asendada «heade poistega», nii saabki kodumaal valitsema kord ja õiglus.

Kuid ta ei ole seda, mida kollektiivne Putin üritab Vene televisiooni vaatajaile, meile ja William Hague’ile tõestada – ta ei ole suli ja varas «nagu kõik need seal». Need, kes tahavad Navalnõi trellide taha pista, kindlasti loodavad teistmoodi sarnasusele Hodorkovski looga, nimelt sellele, et Navalnõi unustatakse peagi ära, nagu sisuliselt unustati ära Hodorkovski.

Võibolla unustataksegi. Pealegi, Navalnõi suhtes on algatatud veel mitu samavõrd absurdset kriminaalasja, nii et võimalik, et ta läheb lõpuks vangi ka pikemaks ajaks kui viis aastat.

Kuid vahepeal on see kohtuprotsess ja mõnel määral ka tulevased Moskva linnapea valimised tõstnud ta taas sinna, kus ta oli aasta või poolteist tagasi – Vene opositsiooni peamise liidri kohale.

Jüri Maloverjan on BBC Vene korrespondent.