Juhtkiri: riigi asi pole olla kõigi poodide «uksehoidja»

Foto: Urmas Nemvalts

Suurte kaubanduskettide majandustulemusi vaadates ei paista ühestki otsast, et investeeringud uutesse poodidesse oleks valdavalt rumalalt tehtud. Kõik suured toidupoeketid lõpetasid eelmise aasta kasumiga. Võime ju arvutada, kas Eestis on kaubanduspinda mõne teise riigiga võrreldes rohkem või vähem, ent pidagem eelkõige meeles, et investeeringuid neisse teevad eraettevõtted ning viletsa asukohavaliku ja muud vead maksavad kinni samuti erainvestorid.

Tarbijal on turumajanduses võimalik hääletada jalgade ja rahakotiga ning kahtlemata seda tehaksegi. Märgakem uute poodide avamise kõrval sedagi, et samad ketid on ka mitmel pool ebatõhusaid kauplusi sulgenud.

On ka väga raske mõista arutluskäike, et praegustes oludes oleks kaupluste konkurents justkui tarbijale kahjulik. Muidugi maksavad tarbijad kinni nii poemüüjate palgad kui ka hoonete hinna jne, aga mitte kuidagi üleüldiselt kõiki Eestis kaubandusse tehtud kulusid arvestades, vaid maksavad ikkagi nendele kaupmeestele, kelle juures nad ostmas käivad.

Toidupoodide juurdehindlus on statistikaameti andmete järgi olnud pikki aastaid keskeltläbi 20 protsenti. Sama suurusjärku kinnitavad ka tänase Postimehe loo tarbeks majandusaruannetest nopitud andmed. Kas jaekaupmehed jätaksid oma kasumiosa suurendamata, kui konkurents oleks kuidagi leebem ja riigi poolt piiratud? Kindlasti mitte. Ostjatelt küsitakse ikkagi seda hinda, mida nad on keskeltläbi valmis maksma. Just konkurents ei lase aga kaupmeestel päris arutult ahneks muutuda, sest kui sama hea naaberpoe hinnad on silmanähtavalt odavamad, siis lähevad ostjad sinna.

Alati tekitab palju elevust küsimus, kui kaua peaksid poed lahti olema. Eilses Postimehes pani majandusteadlane Viktor Trasberg ette, et riik peaks kaupluste lahtiolekuaegu piirama. Kaupmehed väidavad, et sugugi kõik ketipoed pole avatud sama kellaajani. On igati usutav, et eraettevõtted suudavad ise otsustada, milline on nende jaoks optimaalne kauplemisaeg.

Küll aga tasub tähelepanu pöörata müüjate töötingimustele, sealhulgas tööajale. On imestamist väärt, et selles väga suure töötajaskonnaga valdkonnas on suhteliselt vähesed ühinenud ametiühinguga. Samas oleks just suurtes ketipoodides, kus palju inimesi teeb üsna samasugust tööd samasuguse palga eest, igati loogiline seada tööandjale vastukaaluks ühised nõudmised ja ettepanekud.

Riigi asi on rangelt valvata, et inimeste ühinemisvabadust ei piirataks ei tegudega ega umbmääraste ähvardustega, aga mitte kõigi kaupluste «uksehoidjaks» tikkuda kõigile ühe mõõdu järgi ette kirjutades, mis kell nad peavad poe kinni panema. Töötajad peavad aga ise ja üheskoos julgema ja suutma oma soovid sõnastada ning nende eest seista.