Mihkel Mutt: õpetaja muutub haruldaseks elukutseks

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits/Postimees

Kui õpilase tarkust mõõdab masin, siis miks peaks tarkuse allikaks olema inimene? Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et õpetaja on nagu paberraamat e-raamatu kõrval, mis veel tükk aega vastu peab, kuid ei jää enam massielukutseks.

Iga valitsuse iga algatuse taga ei tule üksnes erakondlikku poliitikat näha. Haridusreformi ei võetud ette pelgalt sellepärast, et Jaak Aaviksool tuli tahtmine tegusid teha või õpetajaid kiusata.

Vanal süsteemil oli ju puudusi ja nurinat kostis mitmelt poolt. Iseasi, kas pakutud uuendused on kokkuvõttes paremad. Seda näitab aeg. Kõrvaltvaatajal tekivad selles suhtes mõned põhimõttelised kahtlused.

Üks neist on seotud töövõtu kui niisugusega. Üldistavalt võib öelda, et kollektiivlepingu asemel kehtestatakse nüüd õpetajatele individuaallepingud. Sellekski ei puudu põhjendused. Igasugune ühe vitsaga löömine on ülekohtune nende suhtes, kes on andekamad ja vääriksid erikohtlemist.
Meie õpetajate tase on paraku seinast seina.

Kindlasti kohtab läbilõikekoolis mugavust, tömpust, konformismi ja lihtsalt keskpärasust. Seepärast mõistan reformijaid, keda pahandab nõue tõsta kõikide palka ühtemoodi, sest nõnda ei saa stimuleerida neid, keda tahaks, ei meelita klassi ette säravaid isiksusi jne.

Ent siit algavad ka kahtlused. Esiteks – nagu igasuguste palgaläbirääkimiste juures – annab uus süsteem eelise seda tüüpi inimestele, kes oskavad küsida ja tingida. See oskus ei pruugi käia käsikäes muude üldinimlike ja erialaste võimetega.

Näiteks loomeinimeste puhul näen, kuidas need oskused on vahel pöördvõrdelises sõltuvuses, andekad ei oska praktilises elus enda eest seista. Õpetajad on poolenisti ka loomeinimesed, esituskunstnikud.

Teiseks suurendab uus korraldus direktorite volitusi üüratult. Sellest poleks lugu, kui meil oleks ligi viissada väikest valgustatud koolimonarhi, õiglasest õiglasemat, kes ei laseks end meelitada, endale puru silma ajada jne.

Paraku on niihästi õpetajad kui ka direktorid inimesed oma puuduste ja nõrkustega. Ei taha kujutledagi, mis kõik võib juhtuma hakata. Milliseks ussipesaks ja intriigide taimelavaks muutuvad õpetajate toad. Mis õukonnad ja tagatoad tekivad. Suurem osa õpetajate aurust hakkab minema direktoriga suhete hoidmisele, mitte laste õpetamisele jne.

(Jah, Soomes on samuti individuaallepingud. Ju see neile sobib. Ehk on nende juures suhteline objektiivsus kindlamini tagatud. See on kuidas kusagil. Üldse, süsteem loeb vähem kui ühiskonna mentaliteet. Ka teenistusastmete süsteem võimaldab ju korruptsiooni, nagu näeme näiteks Itaalia hotellidele antavatest tärnidest.)

Aga see kõik ei tundu praegu peamine. Kurb, kuidas nii vähe (lisa)raha kütab nii palju kirgi. Kurb, et maksimaalselt 150 eurot siia-sinna on enamiku eestlaste jaoks nii oluline. Jaak Allikul oli õigus, kui ta kirjutas, et direktorite uued volitused on kahe karva kolme ritta ajamine.

Küsimus on selles, kas neid karvu saabki rohkem olla. Kui me vaatame arenenud maailma, siis näeme, et vist ei saa. Kuigi õpetajate töötasud protsentides niihästi keskmisse palka, avaliku sektori omasse või riigi SKTsse kõiguvad eri maades, siis mitmekordset keskmist ei maksta õpetajatele üheski arenenud riigis.

Meie õpetajate keskmine palk ronib ka keskmise poole ja ületab selle varsti. Põhiline eraldusjoon meie ja heaoluühiskonna õpetaja vahel kulgeb sealtsamast, kus ka teiste keskmiste eestlaste oma: elu Eestis on peaaegu sama kallis kui mujal, aga palk kolm-neli korda väiksem.

Kas praeguse reformi algatajad ise usuvad, et õpetaja elukutse muutub lähiajal prestiižikamaks ning tõmbab ligi noori, eelkõige mehi? Kahtlen, kas nad on selles oma südamepõhjas täiel määral veendunud. Aga nad on otsustanud siiski proovida.

Ise arvan, et põhimõtteliselt ei muutu kuigi palju.
Üldisemalt on meil tegemist sama probleemiga, mis teistelgi elualadel – võimekaid inimesi, kelle hulgast valida, on ühe miljoni hulgas vähe. Kui on vaja viit väga head õpetajat, aga kandidaatideks on kaks head ja kaks kehva, siis paku kasvõi miljon, aga väga head ikka ei saa.

Müüdil on tegelikkusele tagasimõju. Nõukaajal oli avalik saladus, et õpetajaks läksid peamiselt need, kes mujale ei saanud. Ja uuel Eesti ajal pole see isegi mitte saladus. Niisiis oleme seda laulu kuulnud kogu oma eluaja.

Veetilkadena on see uuristanud ka kõige aatelisemat maasoolakivi. Tõstes taevani hädakarjet kääride üle selle elukutse nõudlikkuse ja tasuvuse vahel, oleme teinud õpetajatele nii võimast antireklaami, et selle korvamine nõuab pikka aega.

Aga võib-olla polegi sel mõtet, sest aeg saab enne otsa. Õpetaja elukutse võib muutuda. Milleks üldse enam õpetaja? Kui õpilaste tarkust hakatakse üha enam mõõtma tehniliste vahenditega, st seda teeb masin, siis miks peaks seda tarkust kallama sinna inimene?

Inimene suudaks küll sisendada tarkusearmastust, s.o tarkuse edenemisega üha suurenevat alandlikku rõõmu jms, mida automaat ei suuda. Ent kas vajavad seda need, kelle eeskujuks on 20-aastaselt multimiljonäriks saanud IT-geenius?

Praegusel kujul on õpetaja nagu paberraamat e-raamatu kõrval, mis veel tükk aega vastu peab. Ta võib tulevikus kaduda, nagu kadus võid kaaluv müüjatädi ja kaovad pangatellerid. Igal juhul ei jää ta massielukutseks. Kasvatajaliku hõnguga mõiste «klassijuhataja» muutub sama arusaamatuks nagu «arvutuslükati».

Ehk säilib inimpedagoog tulevikus kuldklientide ja äriklassi reisijate tarbeks. Endastmõistetavalt jätkub neid kohti vaid parimatele ja õpetajad hakkavadki ükskord saama väärilist palka!