/nginx/o/2014/12/10/3597009t1h3161.jpg)
Mida keerulisemaks muutub Euroopa majanduskriis ja mida kaugemale nihkub paranemislootus, seda tundlikumalt räägitakse väärtusühendusest: Soome ei astunud ELi üksnes julgeolekukaalutlustel või raha pärast, vaid ka armastusest. Liikmeks saamisega võtsime sisse oma koha läänelikus väärtusühenduses.
Neile, kes on Soome ELi kuulumise eeliseid algusest peale käsitlenud vaid Helsingi ja Brüsseli vahel liikuvaid rahavooge võrreldes, on jutud väärtustest muidugi täielik hiina keel. Nende jaoks on kõik lihtne: Soome astus ELi, kuna sai Brüsselist rohkem raha, kui sinna maksis.
Uute liikmesriikide tulekuga olukord muutus ja Soomest sai pöördumatult riik, mis maksab ELi rohkem, kui tagasi saab – netomaksja. ELi eelised, näiteks Soome ettevõtete Euroopa turul teenitud miljonid, on jäänud endid ELi kriitikuteks kutsuvatel inimestel märkamata. Madalad laenuintressid ja odavad eluasemelaenud pole nende silmis midagi väärt. Lõppjäreldus on selge: astume EList välja ja kähku!
Ent väärtuste küsimused pole selged ka paljudele teistele – ja lihtsad need ei olegi.
Ida väärtusi esindab minu meelest kõige paremini Nõukogude Liidu välisministri Vjatšeslav Molotovi omaaegne ütlus Balti riikide läbirääkijatele: «Kas te ei saa aru, et väikeste riikide aeg maailmapoliitikas on läbi.» Sugugi kõik venelased pole olnud Molotovi õpetusele kaasakiitjad, siiski elab impeeriumi vaim paljudes peades edasi.
Lääne väärtusi kirjeldavad Lääne-Saksa kunagise välisministri Hans-Dietrich Genscheri õpetussõnad oma alluvatele: «Pidage meeles, et Euroopas kuulub tulevik väikestele rahvastele.» Ka kõik sakslased pole seda õpetust järginud. Liidukantsler Gerhard Schröder ja tema abiline Joschka Fischer ajasid nii riivatut välispoliitikat, et järgmiseks liidukantsleriks saanud Merkel palus selle pärast Balti riikide juhtidelt vabandust.
Ja muidugi kajastuvad väärtused mujalgi kui välispoliitikas. Hea näide on mõne aja eest Helsingis korraldatud seksuaalvähemuste paraad. Selle eesotsas astusid üheskoos Vasakliidu esimees, kultuurimister Paavo Arhinmäki ja USA suursaadik Bruce Oreck. Samal ajal Peterburis: politsei pani samasugusel marsil osalejad puuri. Ja Peterburi on ju kõigist Venemaa linnadest ülekaalukalt kõige läänelikum.
Või võtkem näiteks Soome ja Venemaa suhetes põletiku tekitanud laste hooldusõiguse küsimused. Soome laste-ombudsman Maria-Kaisa Aula käis hiljuti Peterburis ja kohtas seal oma rõõmuks suure südamega inimesi.
Hooldusõiguse tülidel on Venemaal nii sise- kui ka välispoliitiline mõõde, mida esindab Venemaa lasteõiguste ametnik Pavel Astahhov. Aga Soomeni kandunud hooldusõiguse tülide taustal paistab pingeid ka moderniseeruva ja traditsioonide juurde naasva Venemaa vahel. Mida siis traditsiooniline venepärane kasvatus tähendab, küsib Aula ja vastab: «Kriitikute meelest tähendab see seda, et lapsi võib ohjes hoida ka mõõduka vägivallaga ning seda, et perekonnapea on alati mees.»
Soomes muudab väärtusvalikud uduseks omalaadne moraalne ekvivalents ehk vankumatu usk sellesse, et kõik suurvõimud on alati pahad. Selle erivorm on usk sellesse, et meie aja suurvõimud – USA, Venemaa ja Hiina – on ühtemoodi halvad.
Kuna eriti Soomes lisandub sellele veel ülemäärane annus sinisilmsust Venemaa suhtes, on tulemuseks nähtus, mida endine peaminister Esko Aho nimetas tabavalt Ameerika-vastaseks fundamentalismiks.
See nähtus on peapõhjus, miks nii paljud inimesed Soomes võõristavad liitumist teise lääne väärtusühenduse, NATOga.