Viktor Trasberg

FOTO: Pm

Riik peaks toidupoodide ennasthävitavat konkurentsi piirama ja kehtestama suurtele kauplustele lühema lahtiolekuaja, kirjutab Tartu Ülikooli majandusteooria dotsent Viktor Trasberg.

Miks tundub Eestis toidukaup ülekohtuselt kallis olevat? Viimastel nädalatel on tekkinud arutelu toidukaupade käibemaksu üle, mille tase on meil paljudest rikastest riikidest tunduvalt kõrgem.
Aga tahaksin suunata pilgu ka kahele teisele asjaolule, mis mõjutavad toidu müügiga seotud kulutusi. Need on üleinvesteeringud kaubandusse ja riiklik alareguleerimine.

Suhteliselt kõrged tarbimismaksud, leibkondade struktuursed tarbimismuutused ning nendele lisaks välistegurid.
Vaatame arve. Kaubandus annab umbes 11 protsenti Eestis loodud lisaväärtusest ning see on viimase kümnendi vältel vähenenud. Kaubandussektori palk on alla keskmise, mis on tunnistus väiksest tootlikkusest.

Eestis on kaubanduspinda inimese kohta 1,3 ruutmeetrit, mis on üsna võrreldav Saksamaa tasemega (1,4 m2). Samas on Eesti ostuvõime elaniku kohta mitu korda väiksem. Mis võib vihjata sellele, et poepinda on lihtsalt liiga palju. Meiega ostuvõimelt sarnastes Ida- ja Kesk-Euroopa riikides on kaubanduspinda inimese kohta tunduvalt vähem (alla 1 m2).

Elades USAs umbes Tartusuuruses linnas, suutsime avastada kolm suuremat ja veel mõned väiksemad toidupoed. Seda on kaks korda vähem kui ainuüksi näiteks Tartu Annelinnas. Aga kui on palju poode, võrreldes ostjate hulga ja nende ostuvõimega, siis ongi suured kulud ja kõrged hinnad. Piltlikult võiks seda selgitada mikroökonoomikast tuntud tootmismahu ökonoomsuse mõiste abil. Ettevõtte müügimahu suurendamine võimaldab vähendada ühiku tootmiseks tehtavat kulu ja seega alandada ka hinda, millega kaupa müüakse.

Meie enamiku linnade toidukaubanduses on aga tekkinud olukord, kus kõikidele poodidele ei jätku nii palju ostjaid ning seega pole võimalik hindu alandada. Tundub usutav, et kaubandussektoril pole võimalik enam vähendada püsi- ega tööjõukulu ning odavamalt kaupu sisse osta.

Seega ongi ainus võimalus investeeringud tagasi teenida hinnatõusu kaudu. Majandussurutise ajal toidukaupade osa tarbimiskorvis tavaliselt suureneb, mis teeb ka hinnatõusu võimalikuks. Toitu peab ikka ostma, hoolimata sissetulekute tasemest.

Mulle ei tundu eriti tõsiselt võetav argument Eesti tarbijaturu üldisest väiksusest, mis ei võimaldagi odavamalt müüa. Põhjamaade keskustest kaugemates piirkondades paiknevate poodide ostjaskond on kindlasti väiksem kui Tallinnas või Tartus asuvatel sama keti poodidel. Toidukaubanduse probleem on ikka ülepaisutatud poodide arv, aga mitte see, et Eesti tervikuna oleks liiga väike.

Miks siis Eesti keskustesse on nii palju toidupoode ehitatud ja miks turukonkurents õigeid signaale ei anna? Ilmselt tuleks põhjust otsida põhjamaiste kaubanduskettide sügavatest taskutest ja pikaajalisest investeerimisstrateegiast. Näiteks otsustati kümme aastat tagasi kuskile pood ehitada ja nüüd siis ehitatigi, sõltumata oludest ja turusituatsioonist. Teiselt pool on tegemist lõunapoolse riigi kaubandusketiga, kes panustab agressiivsele müügistrateegiale ja väikestele kuludele ning loodab konkurentide arvel endale ruumi teha.

Teine aspekt on seotud poodide igapäevase toimetamisega. Me ei tea täpselt, miks kaupmees ehitab poe sinna, kuhu jõudmiseks tuleb mööduda viiest samasugusest pooltühjast ja üsna samalaadset kaupa müüvast kaubandusasutusest.

Me ei tea seda, mis toimub kaupmehe peas, kui ta hoiab poodi lahti varahommikust pea südaööni, aga nii hommikusel kui ka hilisõhtusel ajal on kauplemisprotsess pehmelt öeldes alaintensiivne. Minu hiljutine akadeemilis-sportlik vaatlus Annelinnas kinnitas seda täielikult. Väntasin jalgrattaga äripäeva õhtul kella üheksa ja kümne vahel läbi kümmekond suuremat toidupoodi ja fikseerisin kaubasaalis olevate ostjate, töötavate kassade ja kassajärjekorras olevate inimeste arvu.

Lihtsameelne üldistus oleks järgmine: kaks kolmandikku poodidest võiks vabalt sel hetkel suletud olla, ilma et ostuvõimalused ja -mugavus halveneksid. Liiga palju poode, nende ülemehitatus ja pikad lahtiolekuajad on kokkuvõttes kulu, mis kandub üle toidukaupade hindadesse.

Mida siis riik saaks teha olukorra parandamiseks? Kolm teemat võiks ette panna: toidupoodide asukohti paremini planeerida, kujundada kauplemise tingimusi ja piirata poodide lahtiolekuaegu. Riigi tegevuse eesmärk peaks olema piirata ennasthävitavat konkurentsi toidukaubanduses ja kujundada ühiskonna ressursside efektiivsemat kasutamist.

Peatuksin siinkohal poodide lahtiolekuaegadel. Eesti kaupluste lahtiolekuajad on Euroopa Liidus ühed pikemad. Nädala keskel lahtiolekuaegu Euroopas üldiselt ei piiritleta, kuid tavapraktika kohaselt lähevad toidupoed kinni mitu tundi varem kui Eestis, kus sulgemisaeg on kas kl 22 või kl 23. Pühapäeviti on Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Kreekas ja Austrias poed suletud ning kaubelda saavad ainult väikekioskid esmavajalikuga. Soomes on puhkepäevadel lahti ainult väiksemad poed. Ajalised (enese)piirangud on pühapäeviti suures osas ELi riikides. Aga mitte Eestis.

Iga tund kaupluste lahtiolekuaega tähendab kulutamist teenindamisele-turvamisele-kütmisele-jahutamisele. Selle kulu maksab kinni ostja. Seega kutsun üles seadma piiranguid suurkaupluste lahtiolekuaegadele, seda eelkõige õhtusel ajal.

Ma ei tea, mis hirm sunnib kaupmehi oma poode nii pikalt lahti hoidma ja ebamõistlikke kulutusi tegema. Kas pikk lahtiolekuaeg paneb inimesi rohkem sööma? Ilmselt on see kartus kaotada turuosa. Kui vähendaksime poodide lahtiolekuaega näiteks argipäeviti veerandi võrra ja pühapäeviti veelgi enam, saaks ühiskond hoida märkimisväärselt ressursse kokku.

Hoidmaks ära praegust ennasthävitavat konkurentsi, tundub mõistlik olevat kehtestada suurpoodidele üks sulgemisaeg.

Kas siis ei saagi enam südaöö paiku supermarketist pudelivett osta, küsivad ärritatult kõik maailma progressiivsed südaöised pudeliveeostjad. Õige vastus on, et ei saagi, sest me ei ole ühiskonnana selleks nii rikkad! Õhtusel-öisel ajal saab aga hädavajalikku osta piiratud arvu ja kõrgema hinnatasemega kioskitest.

Neis kasutatav tööjõu hulk on tunduvalt väiksem ja paindlikum. Kui tahad hilisel ajal midagi osta, siis maksad selle eest kallimat hinda. Praegu maksavad selle kinni tavapärasel ajal ostjad.
Mulle meeldiks olukord, kui suudaksime hilisõhtusel ajal tühjades müügisaalides toimetavad noorepoolsed naisterahvad panna tegema päevasel ajal hoopis kõrgema lisaväärtusega tööd kuskil mujal sektoris. Ning õhtusel ajal suunata nad koju oma perekonna ja laste juurde.

Riiklike regulatsioonide suurendamine toob alati kaasa riske, mis on seotud ettevõtlikkuse pärssimise ning suureneva bürokraatia ja korruptsiooniga. Aga mis on alternatiiv? Loomulikult harvendab turukonkurents ühel hetkel ka toidukauplejate ridu. Aga kardan, et see võib toimuda väga pikaajaliselt ja kõikide osalejate jaoks väga kurnavalt.

Kaupmeeste puhul on tegemist ninast-veri-väljas-konkurentsiga, sest madal kasumitase takistab kaubandussektori normaalset arengut. Eristumine on kallis! Ostjate jaoks tähendab selline turuvõitlus aga veelgi ühetaolisemat ja madalakvaliteedilisemat toodangut ning viletsamat teenindust. Andkem siis kaubandusele aega hingetõmbeks, kontsentreerime ostude tegemise lühemale ajale ning seega võimaldame ühiskonna ressursse otstarbekamalt kasutada.

Maksudest ka. Olen alati jutlustanud, et tarbimismaksude tase on Eestis liiga kõrge ning peaksime liikuma tasakaalustatuma maksusüsteemi poole. Samas, langetada käibemaksu ainult toidul ei ole otstarbekas. Tarbimismaksud peaksid ikka tervikuna alanema.

3 mõtet

•    Eestis on kaubanduspinda inimese kohta 1,3 ruutmeetrit, mis on üsna võrreldav Saksamaa tasemega (1,4 m2). Samas on Eesti ostuvõime elaniku kohta mitu korda väiksem. Mis võib vihjata sellele, et poepinda on lihtsalt liiga palju.

•    Iga tund kaupluste lahtiolekuaega tähendab kulutamist teenindamisele-turvamisele-kütmisele-jahutamisele. Selle kulu maksab kinni ostja. Seega kutsun üles seadma piiranguid suurkaupluste lahtiolekuaegadele, seda eelkõige õhtusel ajal.

•    Miks siis Eesti keskustesse on nii palju toidupoode ehitatud ja miks turukonkurents õigeid signaale ei anna? Ilmselt tuleks põhjust otsida põhjamaiste kaubanduskettide sügavatest taskutest ja pikaajalisest investeerimisstrateegiast. Näiteks otsustati kümme aastat tagasi kuskile pood ehitada ja nüüd siis ehitatigi, sõltumata oludest ja turusituatsioonist.