Juhtkiri: kui politsei ei tegele, annab ta usalduse käest
24. juuli 2013, 11:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seletades politsei otsust telefonivargus uurimata jätta, ütles Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Priit Pärkna üleeile välja olulise asja: lihtsate vargustega politsei pigem ei tegele, sest muidu ei jääks ei aega, raha ega inimesi raskemate kuritegude lahendamiseks. Mõneti õige: kui vahendid on piiratud, tuleb teha valikuid. Kuid see on nii vaid ratsionaalsest vaatepunktist lähtudes.
Inimene, kes on just jäänud ilma telefonist, rahakotist või jalgrattast, ei lähene vargusele eriti ratsionaalselt. Tema isiklikku ruumi (olgu see tasku või trepikoda) on sisse tungitud, ta on kellegi kurja tahte tõttu väga ebaõiglasel moel oma varast ilma jäänud.
(Ei ole mõtet rääkida, et rattaid ja telefone tuleb paremini hoida – on juhtumeid, kus inimesel on varastatud kaks ratast ühe suve jooksul, mõlemad lukus trepikojast, veel eraldi toeka rattalukuga kinni pandud.) Selles olukorras tahab ta, et keegi teda kaitseks, keegi varga kinni võtaks ja tema vara talle tagasi tooks.
Jutt, et politsei tegeleb olulisemate kuritegudega, ei lohuta teda. Tema usk turvalisusesse ja õiglusesse on kõikuma löönud. Statistiliselt on enam neid, kes jäävad ilma rattast või telefonist. Statistiliselt on enam neid, kelle turvatunne on hoobi saanud.
Statistiliselt on ka väikevargaid kõige enam. Kui võiks rääkida vargakarjäärist, siis see algabki sealt: poevargustest, taskuvargustest, rattavargustest. Vargakarjääri alguses võib korralik vahelejäämine igasuguse varastamisisu ära võtta. Kui politsei nendega ei tegele, ei ole hirmu ka vahele jääda. Kerge raha, nagu öeldakse, sest risk on väike.
Eriti veider on olukord siis, kui turvalisuse kadumine ja varaste jultumuse kasv panna kokku tehnoloogia võimalustega. Varastatud telefon ja arvuti mitte üksnes ei näita varga asukohta, vaid on juhtumeid, kus fotosid internetti laadima seadistatud arvuti teab ka täpselt, kuidas varas välja näeb. Kui politsei asjaga ei tegele, on väga raske loobuda mõttest asja uurimine ise ette võtta. Sotsiaalmeedia teab juhtumeid, kus omanik oma on niimoodi vara kätte saanud.
Kuid on üsna ohtlik, kui kodanikualgatus kõik politsei funktsioonid üle võtab. Kuni naabrivalve varal silma peal hoiab, on kõik veel korras. Kui luuakse kohalik jälitusüksus, on üsna vähe puudu ka kohalikust karistusüksusest – näiteks improviseeritud arestimajast. Mõned funktsioonid ühiskonnas saavad jääda siiski üksnes riigile.
Sest meid kõiki, ka kurjategijaid, kaitsevad seadused. Seda, mis puudutab jälitamist, karistamist, vabaduse võtmist, saab teha vaid nende seaduste alusel. Kui nende vastu eksida, võib juhtuda, et varas kaebab omaniku kohtusse ja tuleb olukorrast võitjana välja. Õiglusega pole sel midagi pistmist. Seadusega aga küll.
On ülesandeid, mida vaid riik saab täita. Kurjategijatega tegelemine on üks neist. Omakohut ei taha keegi.