Guido Viik.

FOTO: Pm

Loomemajanduses ei saa ka rahastamine ise olla mitteloov, kirjutab futurist Guido Viik.


Mis loom see loomemajandus õigupoolest on? Just sellise küsimusega tulin koju hiljuti Kultuurikatlas toimunud arutelult. Jutuks olid seal loomemajanduse rahastamine ja võimalikud riigi tugistruktuurid. Võimaliku arengusuunana hakkab loomemajandus riigi kultuurijuhtidele ehk juba teadvustumagi (majandusjuhtidele vist veel mitte), kuid mõiste ise paistab üsna hägune.



Loomemajandusest kõneldes teeme tihti mastaabivea, mille olemust aitab ehk kõige paremini tabada lihtne näide. Kooli sisseastumiskatsete loogikaülesandes pidi meie pere noorim laps hiljuti ära tundma sõnu, mis ei sobi ritta. Umbes nii, et kollane, sinine, raske, punane. Õige vastus oleks muidugi «raske», sest mass ja värvus pärinevad eri dimensioonidest. Nõnda ei sobi ka loomemajandus ühte ritta sõnadega transiit, turism või kergetööstus.



Pigem on ta samast klassist selliste mõistetega nagu feodaal-, industriaal- ja teadmistepõhine majandus. Tegu ei ole uue majandusharuga, vaid millegi hoopis enamaga. (Kes nõukaajal koolis käinud, ehk mäletab veel, mida tähendas Marxi-Lenini sõnakoletis «ühiskondlik-poliitiline formatsioon»?)



Kirjeldatud mastaabiviga avaldub ka siis, kui räägitakse loomemajanduse rahastamisest. Ikka jõutakse otsapidi riigieelarve ja eurofondideni, kes seda justkui toetama peaksid. Kindlasti ka peavad, kuid mitte ainult. Väidan, et raha on loomemajanduses (selle laias tähenduses) juba praegu rohkem kui riigieelarves kokku.



Üks globaalseid trende on viimase poolsajandi jooksul olnud majanduse nii-öelda dematerialiseerumine. Materiaalse osa väärtus tarbitava kauba või teenuse hinnas hakkab taanduma. Seni on suurema osa uuest «kompamatust lisaväärtusest» moodustanud teadmised, eelkõige tehnoloogia.



Kuid järjest enam tõusevad selle kõrvale ka sümbolid ja kuvand, mis tootega kaasnevad. Loomemajanduse all mõistetaksegi maailmas (tuleviku-) ühiskonna arengufaasi, kus suurem osa majandusest koosneb just viimastest. Näiteks võib tuua kas või meie igaõhtuse hambapasta. No ei saa ju selle tuubitäie tootmisomahind tehases olla suurem kui kroon. Ometi maksame oma uutes klantsmarketites selle eest 30 korda rohkem. Ja seda omal vabal tahtel.



Kogu see majanduse mittemateriaalse osaga seotud raha jookseb praegu kultuurist mööda. Ja mis iganes see osa ka on, kõrge vaimsusega ta just ei hiilga. Kohati tundub, et loomeinimesed vaatavad toimuvat umbes sama mõistmatul pilgul, nagu 18. sajandi sepad vaatasid esimesi tehases valmistatud raudteerööpaid.



Taipamata isegi küsida, et miks meie neid ei teinud. Hiljem hävitas masstootmine nii seppade gildi kui ka nende poolt raua sisse taotud väe. Loodan südamest, et meie kultuurirahval on rohkem kohanemisvõimet.



Loomemajanduse võimalik tugi­struktuur peaks tähendama eelkõige uusi sidekanaleid ja koostöövorme äri- ja kultuurimaailma vahel. Riiklikul tasandil võiksid näiteks olla Arengufondi ja kultuurkapitali kaasrahastatavad projektid. See eeldab aga praeguste dogmade murdmist nii majandus- kui kultuuriministeeriumis.



Näiteks kultuurkapitali põhimõte, et kasumit teenivaid projekte ei rahastata. Loomemajanduses ei saa ka rahastamine ise olla mitteloov. (Pigem on siin kohane filosoofiline küsimus: kas kasum võib olla teos?)



Bürokraatia ilmutab aga loovat annet üliharva ja seepärast jään ma riigi rolli osas skeptiliseks. Rohkem usku on mul rohujuure tasandil tekkivatesse «Teeme ära» stiilis võrkstruktuuridesse. Retsept on ju tegelikult lihtne: räägi inimestega.



Siin võiks taas meenutada nõuka-aja lõpuaastaid. Toona pidi igal edukal eestlasel olema oma «kodustatud soomlane». Kahtlustan, et soomlased kodustasid siiski rohkem meid, kuid nii või teisiti andis seesugune otsesuhtlus hiljem tulemusi, mida alguses tahtagi ei teatud.



Nimelt voolasid välisinvesteeringud 90ndatel siia perifeeriasse palju kiiremini kui Kesk-Euroopasse. Kontaktid olid ju olemas, suhtlus- ja kultuuribarjäär maha võetud.



Arvan, et ka praegu võiks iga kunstiinimese sotsiaalsesse võrgustikku kuuluda vähemalt üks «kodustatud ärimees». Ja mõni tuttav projektikirjutaja kuluks vast ka marjaks ära. Sest mine tea, mida ootamatut sellistest paralleelmaailma kontaktidest sündida võib ja kes keda seal täpselt kodustab.