Maari Põim: ettemääratud soostereotüübid

Maari Põim Foto: SCANPIX

Sõitsin trammiga. Minuga koos sõitis noor perekond: vanemad koos pojaga. Laps oskas juba rääkida. Ta vaatas aknast välja.

Tramm möödus seisvast ekskavaatorist. Lapsevanemad märkasid seda, manasid näole põnevil ilme ja ütlesid lapsele: «Vaata, traktor!» Märganud, et laps vaatab vales suunas, kordasid vanemad öeldut üha tungivamalt. Lõpuks võttis üks neist lapsel õrnalt kahe käega peast kinni, keerates ta pead, et poeg ikka näeks. Too märkaski ja naeratas vanematele. Poistele ju meeldivad kopad!

Teine näide. Tulevastele emadele avaneb meie ühiskonnas «loomulik valik», kas jääda lapsega koju või teha karjääri. Traditsioonilise ühiskonna reeglite järgi ei suhtuta hästi naistesse, kes valivad ametialase edu. See avaldub ka meie keeles.

Võtame näiteks sõnapaarid «vanapiiga/vanatüdruk» ja «poissmees/vanapoiss». Erinevad tähendusvarjundid on tajutavad: «poissmees» on otsustanud mitte abielluda, «vanatüdrukut» pole ükski mees endale naiseks tahtnud. «Poissmees» on aktiivne tegutseja, kel on targematki teha kui pesa punuda, «vanapiiga» on pilgete objekt.

Ühiskond kõnetab naisi palgata koduse koka, koristaja, põetaja ning kodumajandajana, vaikimisi saatmas veendumus, et hea perenaine ja ema olla on naise jaoks ainus tõeline ja loomulik arengutee.

Emarolli sisuline käepikendus on «naiste ametid» ja viis, kuidas neid kõnekeeles nimetatakse, annab mõista, et tegu on madalalt tasustatud ja vähe hinnatud töödega: sööklatädi, garderoobimutt, medõde, ämmaemand jt.

Probleem on jäigalt kaheks jaotatud ühiskonnas, mis kahjustab ühtviisi nii naisi kui ka mehi. Kui noor naine saab meil tavapärast töötasu, siis elab ta vaesusriskis. Kui üksikema teenib vähe, kasvavad tema lapsed üles vaesuses.

Kui noor mees jätab kooli pooleli, et asetada kõik kaardid kiirele rahateenimisele, siis ähvardab teda läbipõlemisoht. Kui algklassitüdruk võistleb sõbrannadega kehakaalus, siis kuulub ta söömishäirete riskirühma. Kui reklaamitööstus toodab naistest ühe seksistliku kuvandi teise järel, toidab see arusaama, et naisekeha võibki osta, müüa ja vahetada.

Sõbrad ja kasvukeskkond avaldavad meie kujunemisele suurt mõju. Kuid mõistmine, et teised inimesed meie ümber suunavad ja vahel ka piiravad meie valikuid, on kerge ununema niipea, kui jutt jõuab soolise tasakaalustatuseni.

Siis arvame, et noortel naistel on ju küll võimalus end teostada ja karjääri teha traditsiooniliselt meestekesksetel elualadel, kui nad seda ainult soovima peaks. Tavatseme mööda vaadata sellest, et karjääriredelil kogevad naised nn klaaslage ehk nähtamatuid barjääre, mis takistavad organisatsiooni tippu jõudmast.

Vähe tähelepanu pälvib seegi, et naised vahetavad töökohti ka tööl kogetud seksistliku suhtumiste tõttu, mis halvavad töövõime ja hävitavad enesehinnangut. Meestel jällegi pole lihtne töötada traditsioonilistel «naiste aladel», sest näiteks hooldajaametis mehel lasub tihtipeale kahtlustus, ega ta oma hoolealuseid ei kuritarvita.

Tavatseme mängu tuua «ettemääratuse», mille järgi olevat sooline ebavõrdsus juba looduse poolt paika pandud. Siiski, loodus määrab vaid bioloogilisi iseärasusi. Kui vaadata soolisust üksnes bioloogia seisukohalt, siis on mehed ja naised kaks eri sugupoolt.

Avaramad soorollid ei tähenda kogu ühiskonna pahupidi keeramist. Jutt käib sellest, kuidas aidata naistel ja meestel oma vaimset potentsiaali senisest efektiivsemalt rakendada.

Muutus algab alati märkamisest ja mõistmisest. Niisiis, noorteühendused, võtke sootundlikkus oma teemade ringi. Tulevast eriala valides ei tasu kinni jääda «naiste» ja «meeste» aladesse.