Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/02/03/15118384t1h1ed5.jpg)
/nginx/o/2011/10/27/809894t1h868b.jpg)
Muinsuskaitse peab lahti saama 1990ndatel aastatel tekkinud karistusorganisatsiooni mainest, vastasel korral jätkub suundumus, et kaitse alla võetu lihtsalt laguneb, kirjutab muinsuskaitseameti peadirektori asetäitja-arendusdirektor Tarvi Sits.
Kui muinsuskaitse oleks olnud juba muinasajal, elaksime endiselt suitsutares. Sellist lauset erinevates variatsioonides on kuulnud vist iga muinsuskaitsega tegelev inimene. Seejuures unustatakse, et läbi aegade on vähem või rohkem hinnatud eelnevate põlvkondade rajatut ja Eestiski on muinsuskaitset õiguslikult reguleeritud pea 400 aastat.
Muinsuskaitsjate sõnum ja tegevuse eesmärk jääb ühiskonnas aga seniajani ähmaseks ning seostub sageli rangeid piiranguid seadva kitsa ringkonna toimetamistega. Muinsuskaitse positiivne pool − mitmekesise elukeskkonna ning meile oluliste ajaloo- ja kultuuriobjektide säilitamine, säästva arengu edendamine ja teadvustamine – kipub jääma varju.
Need on teemad, mis üha enam kõnetavad inimesi ning millega tegelevad aktiivselt kasvõi näiteks erinevad asumiseltsid. Miks aga muinsuskaitsjate sõnum kohale ei jõua ning miks on eelarvamus muinsuskaitselisest karistusasutusest visa kaduma?
Meie praegusele muinsuskaitsekorraldusele pandi alus 1990. aastate alguses. Kaitsealuste objektide nimekiri peegeldab tolleaegseid väärtushinnanguid. Nii hakkab ehitismälestiste puhul silma baltisaksa pärandi (mõisahooned, kirikud) suur osakaal, samas on riikliku kaitse alla võetud teenimatult vähe näiteks 20. sajandil ehitatud hooneid või taluarhitektuuri.
Väärtushinnangud pärandile on ajas muutuvad ning sellepärast on loomulik, et ka suhtumine kultuuripärandisse ja selle väärtustamine ei ole midagi kivistunut, vaid on pidevas arengus. Kui paarkümmend aastat tagasi ei peetud säilitamisväärseks okupatsiooniaegset militaarpärandit, siis käesolevaks ajaks on suhtumine sellesse muutunud.
Kaalumise koht on aga see, kui palju ja mida kaitsta erinevatest ajalooetappidest riiklike meetmetega. Seejuures on vajalik terviklik lähenemine kogu Eesti ulatuses, et vältida eelnimetatud «kallutatust», kaitstes riiklikult 135 mõisakeldrit ja ainult 23 rehielamut.
1990. aastatel loobuti nõukogude ajal toiminud mitmetasandilisest kaitsest ning samad kaitsetingimused kehtivad nii Tartu Ülikooli peahoonele kui ka mõisapargi piirdeaiale. Peame põhjalikult vaagima, kas on mõistlik, et kõigi mälestiste kaitse-eeskirjad on võrdsed, ning millised on alternatiivid – kompleksikaitse (mõisa keldril on üldjuhul väärtus mitte üksikobjektina, vaid mõisakompleksi osana ning seal on ehk põhjust rakendada vähem koormavaid reegleid võrreldes mõisa peahoonega), kohalik kaitse vm.
Kaitstes kõike samadel alustel, raiskame niigi nappi rahalist ja inimressurssi. Sellepärast tuleb aeg-ajalt hetkeks peatuda, et hinnata senist tegevust, vajadusel vaadata üle eesmärgid või seada uusi sihte.
Paarkümmend aastat tagasi vastu võetud muinsuskaitseseadusega määrati lähtekohad riigi ja mälestiste omanike vahelistes suhetes ning need kehtivad üldjoontes tänaseni. Muinsuskaitsealuse objekti ehk mälestise säilimise eest vastutab omanik ja muinsuskaitseameti ehk riigi rolli on nähtud eeskätt riikliku järelevalve ja sunni teostamises.
Selline lähenemine võis olla põhjendatud 1990. aastatel, kuid praegu on selline käsitlusviis liiga jäik ning ei ole pikemas perspektiivis kestlik. Kui kaitse all olevatest ehitistest on ligi 30 protsenti avariilises või halvas seisukorras, siis olukorra parandamise võti ei peitu riiklike sunnivahendite jõulises rakendamises. Viimane ei kõrvalda viletsa seisukorra peapõhjust − enamik neist hoonetest seisab kasutuseta.
Piltlikult öeldes asuvad kirikud seal, kus pole inimesi, ja inimesed seal, kus pole kirikuid. Omanikel puudub üldjuhul raha suuremahulisteks remonditöödeks ning riigi panustamise võimalus on tagasihoidlik. Kinnismälestiste (hooned, arheoloogiamälestised, monumendid, kalmistud jms) toetusteks on riigieelarves eraldatud veidi alla 600 000 euro, mis teeb 43 eurot ühe kinnismälestise kohta (võrdluseks võib mainida, et PRIA maksab talupidajale ühe veise või hobuse kohta toetust 51 eurot aastas).
Lahendus peitub lihtsates tõdedes – tuleb teha senisest veel rohkem koostööd ja omavahel suhelda. Koostöö toimib juba praegu, seda näitab seegi, et muinsuskaitseametile kooskõlastamiseks esitatud projektidest kiidetakse heaks 85 protsenti, 2012. aastal tehti 5528 inspekteerimist, millest ainult 113 (2 protsendi) puhul väljastati omanikele märgukiri või ettekirjutus. Lisaks korraldab muinsuskaitseamet üle 60 teavitusürituse või õppepäeva aastas. Koostöö parandamiseks mälestiste omanikega ja muinsuskaitsetöö korraldamiseks on üks oluline abivahend kindlasti raha, kuid suurt tähelepanu tuleb üha enam pöörata muinsuskaitseameti kui nõustaja rolli arendamisele.
Reeglina ei soovi ju omanik talle kuuluvat vara hävitada või nii-öelda surnuks remontida. Tahetakse ikka parimat, kuid infoküllases maailmas ei ole õigete lahenduste leidmine lihtne. Kui kõik osapooled mõistavad, et koostööd ei tehta sellepärast, et seadus seda nõuab, vaid see on vajalik sobivate lahenduste leidmiseks ja väärtuste hoidmiseks, on ka tulemus parem. Võin kinnitada, et muinsuskaitsjadki hindavad nüüdisaegseid elutingimusi ning muldpõrandal kedagi elama ei sunnita.
Mõnigi kord kardetakse muinsuskaitseameti poole pöörduda, sest eeldatakse, et nõuded on niikuinii liiga karmid. Olen mitmel korral olnud tunnistajaks mälestiste omanike üllatusele, kui kasutuseta (ja hetkel perspektiivituna tunduva) hoone säilitamist arutades jõutakse ühiselt lahenduseni, et antud juhul piisab, kui katusekatteks paigaldatakse näiteks kõige odavam plekk. Sel viisil täidame muinsuskaitse ühte põhimõtet − tagame hoone säilimise ka järgmistele põlvkondadele.
Muinsuskaitse valdkonnas seisavad lähiajal ees põhimõttelised valikud, sealhulgas, kuidas riik saaks mälestiste omanikke aidata, kas ja kuidas kujundada ümber mälestiste hoidmiseks vajalikke tegevusi. Selles kontekstis on ikka ja jälle räägitud kohaliku tasandi kaitsest, sest just kogukonna huvi ja tegevus kaitseb pärandit kõige tulemuslikumalt.
Juba praegu võivad omavalitsused kehtestada reeglid miljööväärtuslike alade hoidmiseks, kuid üksikobjekti kohalikul tasandil kaitsta ei saa. Selle võimaluse peaks andma seadus, ning praegu ei ole peamiseks küsimuseks, kas see toimiks sarnaselt looduskaitses rakendatavaga või näiteks Soome eeskujul planeerimisseaduse kaudu. Küsimus on kohalike omavalitsuste soovis ja võimalustes neile olulist pärandit väärtustada. Spordiski on ju maakonnameister oma kogukonnas väga hinnatud, ehkki üleriigilises võrdluses ei pruugi ta nii eredalt esile tõusta.
Muinsuskaitse tegevus on tulemusrikas, kui muinsuskaitselise teabe levitamine ja riiklik järelevalve mälestiste üle on tasakaalus. Mõlemad on vajalikud ning kummagi osakaal sõltub konkreetsest olukorrast. Ühiskonnas laiemalt peab aga muinsuskaitse silma paistma pideva teavitustööga, mille eesmärk on lisaks kultuuri pärandi säilitamisele pärandit väärtustav kogukond ja säästev areng.