Hanneli Rudi: nulltolerants mudilastele

Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits / Postimees

Tuntud laulusaate salvestuse ajal möllas kohalikul mänguväljakul mitukümmend last. Üks silma järgi hinnates kolmeaastane põnn oli roninud liumäe otsa ning enne mäest alla laskmist lõi talle järgnenud ja redelil seisvale sama vanale tirtsule jalaga näkku.

Lihtsalt niisama, sõnagi lausumata. Liumäe kõrval oma last kiigutanud ema vaatas seda rahulikult pealt ega lasknud end vahejuhtumist häirida. Polnud ju tegu tema lapsega. Et las lööb, peaasi, et mitte minu last?

Pisut varem nägin pealt, kuidas ühel vabaõhuüritusel suurel täispuhutaval batuudil hüpanud põnn kukkus otsa teisele hüppajale ning käratas enda alla jäänud kaaslasele: «Mida v…!» Mitte ükski lapsi valvanud ema ega vanaema ei pööranud sellele tähelepanu.

Kui poisi enda vanema jaoks on selline kõnepruuk ilmselt täiesti normaalne, siis mida mõtlesid teised vanemad? Kas me tõesti oleme jõudnud aega, kus väikelaste rõvetsemine on täiesti normaalne? Vaadates seda, kui põlastavalt räägitakse Eestis põhjanaabrite teismeliste keelepruugist, kus roppused ei ole mitte enam sidesõnad, vaid pigem täidavad sõnadevahelist pausi, oli mul siiani jäänud mulje, et rõvetsemist ei peeta Eestis normaalseks.

Mõlemal puhul oli tegu selles vanuses lastega, kes saavad väga hästi aru, mis on lubatud ja mis mitte. Seda muidugi juhul, kui keegi võtab vaevaks neile öelda, et on asju, mida teha ei tohi.
Olen veendunud, et lapse kasvatamine on ennekõike vanemate ülesanne, aga ma ei pea õigeks, et võõraste laste puhul sallitakse sellist käitumist. Seda juba nende laste endi huvides.

Ma ei usu, et Eestis oleks mõnda lasteasutust, kus peetakse normaalseks, et kui kõrvalolija ei meeldi, siis pane jalaga. Kuigi ilmselt on üksjagu neid eestlasi, kelle iga kolmas sõna tuleks raadioeetris asendada piiksuga, ametialases suhtluses selline kõnepruuk küll kasuks ei tule. Midagi pole teha, aga kontrollimatu suuvärk võib nii mõnegi ukse suletuks jätta.

Kui praegu mudilastele ei öelda, et nii käituda ei tohi, siis ilmselt tuleb meil paari aastakümne pärast elada ühiskonnas, kus kätega rääkimine on täiesti normaalne ning bussis või tänaval kedagi riivates enam ei paluta vabandust, vaid sõimatakse juhuslikul möödakäijal nägu täis.

Selline tulevik mõjub hirmutavalt ja siis on ilmselt täiesti õigustatud küsimus: kas me sellist Eestit tahtsimegi? Aga kui me ei taha, siis miks me praegu midagi ette ei võta?