Juhtkiri: ohtlikud suhted

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Isiklikud suhted on väikese riigi korruptsioonirisk.

Europrojektid on kurikuulsad oma aruandluse ja auditeerimiste mahu poolest. Algajal abisaajal võib tekkida isegi tunne, et kui aruandluseks täidetud paberite hulk jagada abisummaga, siis polegi see enam mingi abi.

Siiski, mitu eksperti on tõstatanud küsimuse, kas Eesti riik oma raha eest teeks selliseid investeeringuid nagu euroraha eest, ning siit edasi minnes pole vaja kuigi elavat fantaasiat, kujutlemaks, milline sahkerdamine võiks liikmesriikides abirahaga käia, kui mahukat aruandekohustust poleks. Lisagem, et mõnes riigis on euroraha kasutamine aruandekohustusele vaatamata saanud teravat kriitikat.

Eestis, Tšehhis, Leedus ja Ungaris Euroopa pettusevastase ameti korraldatud uuring korruptsiooniriskide kohta ei ütle Eesti inimestele midagi, mis poleks meile endale teada või vähemalt tajutav.

Esiteks on korruptsiooniks kõige enam võimalusi päris tipus, poliitiliste valikute langetamisel, ning kõige lõpus, kohalikul tasandil ja lõplike abisaajate seas.

See ei ole midagi meile eriomast – poliitiliste valikute puhul on see risk peaaegu alati ja igas riigis. Uuringu autorid mainivad aga politiseeritud ametikohtade paljusust, mis seda riski veelgi suurendab. Kui aga rääkida korruptsiooniriskist abisaaja tasandil, siis see on rehepaplus: lausa kägistavast järelevalvest hoolimata leitakse ikka vahel võimalusi arvetele ka üht-teist abikõlbmatut lisada.

Tuleb aga märkida, et üldjoontes tulenevad rikkumised ikkagi teadmatusest või valestimõistmisest, mitte otsesest pahatahtlikkusest. See, et enam kui pooltel juhtudel tuvastatakse rikkumised juba esimesel kontrolltasandil, näitab, et kontroll on tõhus ja vajalik.

Teiseks on korruptsioonis Eestil oma spetsiifiline riskifaktor: väiksus. Kõik tunnevad kõiki ja kui ei tunne, siis keegi ikka teab kedagi, kes teab kedagi. Samasugune on olukord ka ühes kõige läbipaistvama asjaajamisega riigis – Soomes. Uuringud on ka seal käsitlenud just isiklikku suhtevõrgustikku ühe suure korruptsiooniriskina. Lisaks peavad Eestis paljud avaliku sektori ametnikud ja töötajad täitma mitut rolli.

Huvide konflikti vältimiseks kehtestatakse tihti nõue, et projekti osalised ei tohi omavahel seotud olla, kuid nii väikeses riigis seda teha ei saa – rahvast lihtsalt ei ole nii palju, et ühte ametnikku saaks teisega asendada. Euroopa mastaabis võib see tunduda lausa kurioosne, et ühe inimese lahkumine ametist võib tuua kaasa viivituse projektis, kuid meil on see tegelikkus.

Väiksusriskiga hakkama saamiseks on vaid üks võimalus: aus, erapooletu ja läbipaistev otsustamine. Õig­e hõlma ei hakka keegi ka siis, kui abisaaja on klassivend või erakonnakaaslane. Ja eurorahasse peaksime suhtuma nagu omaenese rahasse, mida see ju lõppkokkuvõttes ongi.