On hoidiste tegemise aeg. Rabarberid said juba juunis sügavkülma, maasikamoosid on olemas, vaarikad, mustad sõstrad ja mustikad saab ka – esimesi ja teisi on oma maakodus küllaga, kolmandate tarvis tuleb üks metsaretk teha.
Eeva Jeletsky: hoidiseabi Hundi «metsavahilt»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peavalu valmistavad aga hapukurgid – mõtisklen ma hommikukohvi kõrvale. Eelmisel suvel tegime neid kümme purki, mis oli üsna õige kogus, tuleb nüüdki sama palju teha. Kurgikasvatajad räägivad, et tänavu on kurgid paar nädalat tavalisest varasemad, nii et on õige aeg nende peale mõtlema hakata. Kurgid saab Tartu turult, nende hapendamiseks vajalikke maitsetaimi aga küll turult osta ei täi – talumehed on aru saanud, et sel kraamil hea minek on, ja küsivad suisa hingehinda – see läheks kallimaks kui kurgid ise. Aga ehk on sõbral – Hundi «metsavahil» seda värki? Möödunud aastal oli.
Lõpetan kohvi ja istun arvuti taha, et asja uurida ning vaadata, mis maailmas uudist. Nagu tellitult! Facebookis ilutseb sõbra staatuseuuendus: «Pakun kurgi hapendamise stardikomplekte. Sisaldab tillivarsi, mustsõstra, kirsi- ja tammelehti, mädarõika lehti ja juurikat, küüslaugu nuppe. Tartus võin kohale tuua.» Helistan sõbrale. «Ma tulen täna Tartusse jah – üks tööots ootab, õhtul sõidan Hunti tagasi. Aga tulge ka! Teeme sauna. Pärast võtate kurkide jaoks vajaliku kaasa,» kõlab minu pärimisele vastuseks. Mõeldud, tehtud – kolm tundi enne päikeseloojangut asume koos elukaaslasega Hundi poole teele.
Hundi on vana metsavahikoht Jõgevamaal – kunagi toimetas seal minu sõbra vanaisa, nüüd püüab tema mitu aastat pooleldi varjusurmas olnud kohta taas ellu äratada.
Mõnusalt kuumaks köetud saun juba ootab meid. Pärast sauna istume lauda – küpseliha kõrvale pakuvad Hundi peremees ja perenaine oma aiast pärit saadusi ning noist valmistatut. «Proovige letšot ka,» ulatab peremees purgi, «eile tegime – täitsa mahetoodang.» Mahetoodanguks võib täna nimetada ilmselt kõike, mis Hundi maadel kasvab – nii toidupoolist kui ka isehakanud kuuseistandikku, mis jõuluaegu lisaks Hundi rahvale ka paljusid tartlasi rõõmustab.
«Kuidas läheb ka?» küsin. «Vaikselt, kevadel saime kasvuhoone valmis, saunale ladusin uue korstna,» kõneleb peremees. «Tahaks teha rohkem, kui jõuab, aga tööotsad Tartus võtavad oma aja. Neid ei saa tegemata ka jätta – palgid saan oma metsast, aga saekaater tahab ka raha.» «Uut katust on vaja!» ütleb perenaine. «On,» ei vaidle peremees vastu. «Kähku!» teatab perepoeg. «Olete rahul, et päriselt siia kolisite?» «Ikka,» kostavad peremees ja tema kolmeaastane koopia ühest suust. «Ma olen ju alati natuke metsa poole olnud,» lisab esimene juurde. Perenaine on nendega ühel nõul: «Siin on palju rahulikum. Kahju vaid, et metsavahi amet ära kaotati – see passiks talle hästi.»
Vaatame akna taga sinavat metsaviirgu, mis mõni aeg tagasi päikese endasse võttis. Tuleb liikuma hakata. Täna küll autos lõhnakuuske vaja pole! On hoidiste tegemise aeg.
Suverubriigis «Linna ja maa vahel» püüavad botaanikust mandrihiidlane Eeva Jeletsky ja harrastus-looduspiltnikust mandrisaarlane Tarmo Niitla ühendada linna- ja maaelu, põimides selleks ühte tänapäevaseid teadmisi ning esivanemate oskusi.