Kaupo Meiel: inimene moondub suvitajaks

Kaupo Meiel. Foto: PP

Suvitaja või turist pole niivõrd tavapärasest veidi erinev staatus, kuivõrd hoopis eriline hingeseisund, mille tingib eemalolek oma igapäevasest elukeskkonnast, natuke rohkem vaba raha, päike, meri ja rannaliiv.

Seda, kuidas täiesti mõistlikust inimesest saab suvitaja, võib võrrelda sellega, kuidas korralik talumees libahundiks muutub, erisused on vaid detailides. Inimolend moondub libaloomaks täiskuu ajal, suvitajaks seevastu päikese käes. Libahundiks muutudes kasvab inimesele selga kaitsev karvakasukas, suvitajaks muutudes, vastupidi, kaovad seljast riided ja väheneb karvastik.

Enam-vähem õnnelikku lõppu võivad loota mõlemad, sest kui kuu peitu läheb, saab hundist taas inimene ja kui suvepäike asendub sügistuultega, on suvitaja taas korralik kodanik, kellel on riided seljas ja kes käib päeval portfelliga tööl, mitte õlle- või siidripudeliga mööda rannaparki.

Seda, et suvitajad on vastikud, teavad kõik põliselanikud, olenemata sellest, kus nad elavad, kuid mis oleks parim näitelinn kui Pärnu. Turist töllerdab päise päeva ajal poolalasti mööda tänavaid. Auto on ta varem parkinud jumal teab kuhu ja kurat teab kuidas. Turistil on energiat üleliia palju, ta võib varahommikuni üleval olla, siis sõpradega velokardi laenata, et kõnniteedel möödakäijaid taga ajada ning «Tere, Pärnu suvi!» karjuda.

Suvepealinnas on kohaliku elaniku sisseharjunud liikumistrajektoorid suvitajaid täis, jalutada ei anna, jalgrattaga liiklema ei mahu. Kuhugi sööma või jooma ei ole võimalik samuti minna, sest kõikidel terrassidel vedelevad turistid, osa eestikeelsed, paljud muukeelsed.

Välismaalasi on teinekord nii palju, et kui eestikeelne kohalik isegi leiab rannarajooni restoraniterrassil koha, pöördub ettekandja viisakalt tema poole inglise keeles. Leides väikese segaduse peale kliendiga siiski ühise maakeele, vabandab neiu, et tegu on päeva esimese eestlasega. Selle, et tegu on suisa pärnakaga, jätab kohalik igaks juhuks mainimata, sest selline anomaalia võib murda tugevaima ja kogenuimagi teenindaja vaimse tasakaalu.

Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis õpetatakse turismi- ja hotelliettevõtlust. Esimese kursuse tunniplaanis leidub näiteks Euroopa turismigeograafia seminar, samuti õpetatakse ettevõtluse aluseid ning kultuuri- ja linnaturismi.

Palju selle eriala lõpetanuid suvepealinnas endas rakendust on leidnud, pole teada, aga kui neid esineb, siis arvatavasti on neil Euroopa turismigeograafia tundmisest väga vähe kasu. Kus on seminar «Vindise hotellikülastaja rahustamine kell 4 varahommikul» või avatud loengukursus «Suvitajate vahel liiklemine erinevaid transpordiviise kasutades, ilma et peaks kogu aeg pidurdama, signaali andma või valjusti kiruma»?

Rakenduslikke õppeaineid ja uurimisalasid, millest oleks kasu nii konkreetselt turismivaldkonnas töötavale spetsialistile kui kuurortlinna tavalisele püsielanikule, kes tahes-tahtmata suvitajatega peab hakkama saama, leidub kindlasti palju, kuid viimaks peavad kõik vaid oma mõistuse ja kogemustega hakkama saama.

Umbes nagu võiks olla selles vanas heas Apelsini laulus, et «koolis teada ma sain, mis on Eesti turismigeograafia, ma tean, aga kuidas saab plaaž ja plaaž­i äär olla täis sadu täpselt ühesuguseid inimesi, kellele meeldib tihedalt üksteise külje all päevitada ja ujuda, ei tea». Mingid kohalikud ja mingid turistid on igal pool. Pärnakad virisevad Pärnus oma suvitajate pärast, aga siis sõidavad ise näiteks Saaremaale Karujärve äärde ja muutuvad seal samasugusteks suvitajateks, kelle eest nad enne põgenesid.

Kui libahundi-võrdlust venitada, siis ei saa mainimata jätta distantsi, kaugust kodust – olulist faktorit, mis inimesest suvitaja teeb. Kodulinnas või -vallas, olgu see nii populaarne kuurort kui tahes, ei puhka keegi. Kui puhkaja seal vabal suvekuul ometi viibib, siis on tegu hariliku ajaveetja ehk puhkuseraiskajaga, sest kuigi palju suvitajaks muutumiseks vajalikku on olemas, ei loe see distantsi puudumise tõttu midagi. Seetõttu ei suvitagi korralikud pärnakad sugugi Pärnus.

Mõne päeva eest, siis juba tööeelikuna, mis mind mõnevõrra vabandab, viibisin ühes Pärnu põhiranna äärses kohvikus. Lihtsalt sellepärast, et oleks kordki suve jooksul seal ära käidud, ausõna. Sain kõne Tallinnast. «Kus sa oled, et telefonis tuul niimoodi mühiseb?» küsiti. «Olen siin Pärnu rannas …» vastasin ja mulle pole vist tubli tükk aega nii palju kõrvaauku naerdud.

Endast lugupidav pärnakas võtab päikest äärmisel juhul Valgerannas või kuskil seal Tahkuranna või Häädemeeste kandis, kui parasjagu pole aega või raha kaugemale minna. Pärnakaid Pärnu põhirannast, teate küll, sealt rannahoone ehk Sunseti juurest, ikka annab otsida.

Ma pole vist terve suve jooksu nii vähe tuttavaid Pärnu nägusid näinud kui juulikuus rannarajoonis ja Rüütli tänava kandis. Isegi Tartus nägin kolme tunni jooksul rohkem tuttavaid ja neist tubli pool Pärnust pärit. Mis siin Tartust kõnelda, paar suve tagasi Jūrmalas tuli pärnakaid vastu nii palju, et pagesin kuurordimuuseumi ja väljusin sealt alles päeva lõppedes, mis andis ennast pikalt oodata.

Suvitajad suvitavad seega eelkõige teiste suvitajatega, seejärel tuleb tükk tühja maad ja alles siis astuvad mängu kohalikud, kuid just kohalik koloriit muudab paiga eriliseks ja huvitavaks.

Kui turistidest linlased sattuvad mõnda väiksesse maakohta, et jäta nad hiljem särasilmil mainimata nn talumehi, kes külapoe ees, taga või kõrval õlut libistasid. Mälestusse jääb, nagu oleks kokku puututud millegi ürgse, võimsa ja ehedaga, eriti kui juhtud tahtmatult pealt kuulma väikest nägelust meeste tööandja ja õlleseltskonna vahel, mille jooksul esimene teistele etteheiteid teeb, et mis te, mehed, joote siin juba hommikul, töö puha tegemata ja nõnda edasi.

Samal ajal toimuvad täpselt samasugused õllejoomised ja pool- või süvafilosoofilised kõnelused igas Eesti linnas. Kauplus võib küll olla Selver või Säästumarket, näha välja netim ning olla parema valikuga kui Peetri, Andrese või Ülle vallapoeke, kuid mõte, rääkimata tegevuse sisust, on sama. Linlane seda koduses ümbruses ei märka, tähelepanelikkus kohaliku koloriidi suhtes tuleb kilomeetrite kuludes.

Eesti menukuurortidest, õigemini nende turistialadelt, kohalikke, nagu öeldud, ei leia, kuid kust neid siis otsida. Omamoodi jabur oleks sõita Pärnusse, otsida pärnakaid ja kuuldes, et nad on Haap­salus, minna sinna. See ei tööta, sest seal tuleb otsida hoopis haapsalukaid, kes aga sõitsid Pärnusse ja on äravahetamiseni sarnased teiste suvitajatega, täpselt nagu pärnakad Haapsalus.

Kohalikke, kes parasjagu tööl pole ja on seetõttu pildilt eemal, võib leida vaiksetest äärelinnadest, kus nii mõnegi õunapuu varjus tegutseb soodsate hindade ja heade söökidega puhvet, mille suurem sissetulek tuleb peo- ja peielaudadest.

Hea küll, Tartu kesklinnas näeb suvel tõesti kohalikke ilmselt rohkem kui tavaliselt ja sellele on üles ehitatud ka nende uus ja tore kampaania «Tartus näeme!». Neil piltidel kutsuvad tuntud (kultuuri)tegelased Taaralinna ja nagu nalja nägingi seal kohe kunstnik Kiwa ära, täpselt nii nagu lubati. Kirjanik Kiva ei lubatud ja ei näidatud, see tema uus urgas oli samuti kinni.

Tartu on Tartu, aga mõtleme või Tallinna kesklinnale, Raekoja platsile või Viru või Pikale või Laiale tänavale – ega ei läheks ju sinna kohalikke otsima või, kui juba jutuks läks, siis eesti keelt kuulama. Kohalikel on oma teed ja rajad käia ning ega need suvitajate omadega ristu, kuid õnneliku juhuse tõttu võib turist neid siiski leida, eriti kui mõni hea giid varnast võtta.

Turistide Tallinn, Haapsalu, Kuressaare ja Pärnu ning kohalike Tallinn, Haapsalu, Kuressaare ja Pärnu eksisteerivad paralleelmaailmades ja nii võivad suvitajad südamerahus vaadata merevees oma peegeldust ja nentida, et vähemalt praegu, suvel, ongi nemad vastavalt tallinlased, haapsalukad, saarlased või pärnakad.

Kaupo Meiel on luuletaja ja ajakirjanik, Pärnu Postimehe arvamustoimetaja.