Juhtkiri: õhukeseks venitatud perearstisüsteem

Riik on otsustanud väiksemates Eesti kohtades ette võtta perearstide nimistute liitmise. Kui mõnes piirkonnas on elanikke liiga väheks jäänud, ei majanda arstid end seal töötades ära.

Teine, samuti nimistute liitmisele viiv olukord on see, kui perearst piirkonnast lahkub ja uut arsti, kes koha üle võtaks, tulemas ei paista. Mõlemal puhul on nimistute liitmine loogiline samm ja oleks ebaõiglane seda riigile ette heita. Küll aga peab tunnistama, et sel puhul langeb kahtluse alla vähemalt üks, kui mitte mõlemad argumendid, millega perearstisüsteemi loomist omal ajal põhjendati.

Kui 1993. aastal alustas Eesti perearstisüsteemi väljatöötamist, oli see mõneti sundkäik: oli saanud selgeks, et nõukogudeaegsele suurele haiglavõimekusele ja jaoskonnaarstidele rajatud süsteemiga riik edasi minna ei jaksa. Mõte oli luua selle asemel korraldus, mis lähtuks kahest peamisest põhimõttest: esimene arstiabitasand peab olema inimesele lähedal, ja arstidel oleks seega võimalus tunda oma piirkonna inimesi paremini ning seeläbi osata anda ka ravi asjus paremat nõu.

Perearsti nimistute liitmine võib aga tähendada, et esmane arstiabitasand ei ole sugugi lähedal, vaid kümnete kilomeetrite kaugusel. See omakorda kahandab ka teise toonase põhjenduse sisu. Perearstist jõudis pea 20 aastaga kujuneda väiksemates kohtades samasugune kogukonna liige nagu politseinik või kirikuõpetaja: nad tundsid kõiki ja kõik tundsid neid, ja nad jagasid osaliselt oma kogukonna inimeste elu.

Küsimus ei ole ju üksnes nimekirjade suuruses, vaid ka asukohas. Ka siis, kui nimekirjas on vaid tuhatkond hinge, kuid need on mitme kaugel asuva küla peale laiali, ei pruugi perearst nendega kokku puutuda mujal kui arstikabinetis. Kui isikliku kontakti tasand õhemaks venib, ei jää palju järele ka teisest, patsientide parema tundmise argumendist.

Kui aga mõlemad perearstisüsteemi loomiseks toodud põhjendused on oma kehtivust aegamööda kaotamas, tuleks ehk kogu korraldus selle pilguga üle vaadata. Perearstiabi on tervishoiusüsteemi nurgakivi, kui see ei tööta rahuldavalt, langeb suurem koormus haiglatele ja erakorralisele arstiabile. Ja just nii on viimastel aastatel ka läinud.

Lastehaigla valvetoa koormus on viimase kümne aastaga kasvanud 168 protsenti. Eriarstid on ülekoormatud, järjekorrad on kuudepikkused. Kiirabiarstide töökoormus on kasvanud märgatavalt. Muidugi, on olukordi, kus valvetuba, kiirabi või eriarst on hädavajalikud. Kuid nende suurenenud koormus ei tähenda, et inimesed vajaksid eriabi oluliselt enam, vaid paraku seda, et too esmane arstiabitasand kas ei toimi rahuldavalt või ei ole inimestel sellesse usku.

Arstiabisüsteem on kompleks, mille toimimiseks on vaja kõigi osade toimimist, ja mis peamine, inimeste usku selle toimimisse. Just usuga on midagi korrast ära. Perearsti nimistute liitmine on mõnes olukorras vajalik ja paratamatu – kuid inimeste usule see kardetavasti kasuks ei tule, pigem vastupidi.