Ahto Lobjakas: kui valge jääb valgeks ja must mustaks

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kuigi orjaaeg on minevik, püsivad eelarvamused, kes kuhu kuulub, endiselt sügaval USA ühiskonnas, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Mitte kõik ei ole USA sulatustiiglis nii, nagu näib. Sajandeid eri ilmakaartest saabujaid enesesse sulatanud «vabade maa» (nagu ütleb hümnisõna) seintes on praod. Praod, mis jooksevad Ühendriikide ühiskonna alusmüürini – nagu näitavad Trayvon Martini mõrvajuhtumi järelkajad.

Mustanahalise (tõlkigem nii USA terminit black, vt ka «punanahk» – A. L.) Trayvon Martini mõrvas süüdistatud George Zimmermani õigeksmõistmisele nädalavahetusel on järgnenud meeleavaldused paljudes USA linnades. Los Angeleses kardetakse tõsisemaid rahutusi.

Martin oli mustanahaline, tema tapja liigitub lombi taga kasutatava rassilise profileerimise kellassepatäpsusega «hispaaniasooliseks» (am ingl k Hispanic). Kuid asja sisu mõistmiseks on olulisem tähele panna, et üks oli mustanahaline ja teine mitte.

Ajalooliselt on lõhest mustanahalise ehk afroameerika kogukonna ja muu ühiskonna – määratlus, mis haarab üldmõistetavalt riigivõimu ja selle atribuudid – vahel USAs veel sügavam ehk lõhe indiaanlastega.

Kuid indiaanlased on enamikus assimileerunud, deklasseerunud, välja surnud, ära ostetud – või erinevates kombinatsioonides seda kõike korraga. Nendele on laskunud ajaloo igavene rahu. Mustanahalised toodi Ameerikas maale neegerorjadena. Nende seas ei olnud Pocahontaseid. Neid ei toodud maale mitte inimestena, vaid tuima omandina. Selleks jäid nad USAs põhiosas kodusõjani 1860. aastatel.

Thomas Jefferson, kes iseseisvusdeklaratsiooni kirjutas sõnad «peame iseenesestmõistetavateks tõdedeks, et kõik inimesed loodi võrdseina, et neile on Looja poolt antud teatud võõrandamatud õigused ja et viimaste sekka kuuluvad elu, vabadus ja õnnetaotlus», oli orjapidaja.

See on taust, millelt tuleb lahata Trayvon Martini juhtumit, USA rassisuhteid, meie enda käimist ümber sõna «neeger» palava pudru ning paljut muud. Hoolimata Artur Alliksaarest kätkeb inimese elu kõige olulisem osa palju rohkemat kui siin ja praegu.

Eestlastena teame tegelikult instinktiivselt, kui tähtis on ajalugu. USAs on mustanahaliste halvemaid ja paremaid aegu kehvasti hallatud. Ümber öeldes üht hiljutist New Yorkeri blogijat: see, mida Trayvon Martini juhtumi tõendusmaterjali kohta arvatakse, näitab palju enam arvaja kui tõendite kohta. Riigis, mille kohtuvõim on niivõrd tugev nagu USAs, on see tähelepanek väga tähendusrikas.

See, mis juhtus 26. veebruaril 2012, on meile teada vaid kaudsete tõendite ja Zimmermani ütluste kaudu. «Kahtlase väljanägemisega», kapuuts silmil, teismeline Trayvon Martin tõmbas ühes Florida sissemurdmiste all kannatavas uues linnajaos endale naabrivalvuri Zimmermani tähelepanu.

Kell 7.09 teavitas Zimmerman esimest korda politsei häirekeskust. Kell 7.17, kui veel ühe kõne peale saabus politsei, oli Trayvon Zimmermani kuulist surnud. Me ei tea, kes lõi esimesena (kuigi tõendid osutavad, et Zimmermani ilmselt rünnati) või miks. Nagu hiljem välja tuli, oli Trayvon käinud maiustusi ostmas.

Vürtsi lisab loosse ühe vandemehe kohtujärgne tunnistus, et osa neist pidas algul Zimmermani Trayvoni surmas süüdlaseks. Protsessis, mis võib-olla ei erinenud väga Henry Fonda klassikalisest filmist «12 vihast meest», veendi viimased ümber ja Zimmerman mõisteti õigeks.

Suurem osa USA mustanahalisest elanikkonnast eeldab automaatselt, et olnuks hukkunu valge, poleks nii läinud. See on eeldus, mis on meeleavaldajate meeli kütnud paljudes USA linnades. Protestid on kohati olnud vägivaldsed, on vigastatuid ja vahistatuid. Kõige pinevam on olukord Los Angeleses, mille linnapea kardab, et «sütitatud tunded võivad süüdata linna».

Los Angeles on küll Floridast kaugel, kuid viimastel aastakümnetel on ta mustade-valgete suhetes saanud tulipunktiks. 1991. aastal jäi seal videolindile viis valget politseinikku, kes peksid tänaval afroameeriklast Rodney Kingi. Los Ange­leses võeti 2004. aastal pärast TV otsepildis üle kantud autojahti vahi alla mustanahaline eks­sportlane O. J. Simpson, kes mõisteti hiljem tehnilistel põhjustel õigeks oma valgenahalise abikaasa ja tolle armukese mõrvas.

Arvamusküsitlused näitasid, et mustanahaliste absoluutne enamus uskus siis, et õiglus võidutses – vastupidiselt valgenahaliste enamusele. Nüüd arvab kolmveerand mustanahalistest, et Zimmermani oleks koheldud hoopis teisiti, kui Trayvon olnuks valgenahaline. Sama arvab vaid kolmandik valgenahalistest. Laiendades New Yorkeri ülal osutatud tähelpanekut: see, mida arvatakse Trayvon Martini juhtumi kohta, näitab seda, mida arvatakse USA õigussüsteemi kohta.

Omaette paradoksina on nii USA peaprokurör Eric Holder kui president Barack Obama mustanahalised. Pole võimatu, et algatatakse uus, föderaalne kohtuasi. Kuid kumbki mees ei esinda institutsiooni nii, nagu seda teeb ühiskonna häälestatust väljendav kohtusüsteem?

Siin oleme ringiga tagasi ajaloos. Orjapidamine võis USAs lõppeda 19. sajandil, kuid apartheid hakkas murduma alles 1954. aastal. Veel kaks aastakümmet võttis de jure rassilahutuspoliitika lõplik väljajuurimine elukoha-, tervishoiu-, haridus-, töö- ja ühistranspordipoliitikast. De facto kestab segregatsioon edasi – siit ka vajadus rassitoepoliitika (affirmative action) järele.

Vajab rõhutamist, et USA mustanahaliste problemaatika joonistub just sellele ajaloolisele taustale ja on nii kvalitatiivselt erinev Euroopa kogemusest immigrantidega, kellest lõviosa polnud kunagi koloniaalseil emamail orjad. Märkimisväärne on, et USAd 1960. aastail külastanud «pärisaafriklaste» teateil ei olnud nemad päritolu selgumisel sealsete rassistlike politseinike jaoks «niggers».

Siin varjab end ühiskondlikus psüühes väga sügavale sööbinud eelarvamus, «teadmine» sellest, kes kuhu kuulub, mille väljajuurimisega USA pole suutnud toime tulla. See eristab teravalt Uue Maailma postkolonialiste Van­a Maailma postkolonialistidest. Suur­britannias näiteks on rassirahutused aeg-ajalt tõsisemad, kuid seda mingis fundamentaalses võtmes võrdsete kogukondade baasilt, kelle suhted pole sassis juba sajandeid. Paljutähenduslikult: aktsendid ja murrakudki pole Albionil erinevalt USAst viimase ajani olnud mitte värvi-, vaid asukoha- ja klassipõhised.