Anvar Samost: tuleb teha tasuvusuuring ...

Anvar Samost Foto: Fototoimetus

Käisin Poolas puhkusereisil. Täpsemalt Sopotis, sealsamas, kus levinud legendi järgi mitmed Eesti lauljad kaheksakümnendatel auhindu võitsid. Väga tore kuurortlinn, pikk maaliline rannapromenaad kibuvitsapõõsaste vahel. Rahulik, odav, hea teeninduse ja sõbralike inimestega. Soovitan kõigile.

Ise ma kindel ei ole, et sinna uuesti puhkust veetma sõidan. Poola on küll rajanud uusi mitmerajalisi maanteid, aga peamiselt Varssavist lääne poole. Niipea kui Leedu piir ületatud, on autojuhil kaks valikut: väga kitsad ja käänulised külast külla teed või lihtsalt kitsad ja käänulised külast linna teed koos suure hulga veoautodega. Sinna sõites tegin esimese ja tagasi sõites teise valiku. Kummalgi juhul kulus 400 kilomeetri läbimiseks seitse tundi. Seda on palju.

Ei tea, kas keegi on kaalunud Suwałki–Gdans­ki vahele kiirtee ehitamist. Kui on, siis on kindlasti mingil hetkel püsti tõusnud mõn­i – peaaegu ilma irooniata – tark mees ja osutanud a) madalale liiklustihedusele nende asulate vahel ning b) öelnud: tasuvusuuring investeeringut ei toetaks. Nende argumentidega on võimatu võidelda, vähemalt Euroopa kasinamas otsas. Keegi ei küsi, miks liiklustihedus nii madal on.

Iseasi muidugi, kui kiirtee, liiklussõlme või raudteelõigu saab ehitada ELi raha eest. Siis osalevad samad eksperdid tihti kavala näoga ülioptimistlike tasuvusuuringute kokkukirjutamisel. Kitsamas ringis pillatakse pärast märkusi stiilis: Euroopa raha põletataks niikuinii kuskil Kreekas ära, parem juba Eestis pisut mõttekamalt betooni valada.

Eestis on tasuvuse jutt suurte riiklike projektide puhul eriti sage, kuid paraku ka sõge. Üks väheseid suuremaid rahapaigutusi, mille juures tasuvusest vist ei räägitud, oli Eesti Rahva Muuseumi hoone. Õigesti tehti, sest riik ei ole paljude oluliste asjade rajamisel kuidagi võrreldav investeeritud rahalt tootlust ootava ettevõtjaga. Muuseum ei too raha tagasi, vaid hoiab mälu. Tallinna–Tartu kiirtee ei too raha tagasi, vaid tasakaalustab piirkondlikku arengut.

Eesti asend Euroopa olulisemate keskuste suhtes tähendab, et meile on iga täiendav transpordiühendus hindamatu. Turutingimustel tegutsevad, tasuvust arvestavad ühendused välismaailmaga jäävad paraku Londoni ja Frankfurdi eelisteks. Arvestage, kui ühendus olemas, siis järgnevad inimesed ning kaudne kasu meie majandusele on pikaajaline ja suur. Teisisõnu, Rail Balticu peaks ehitama vähemalt Riiani ka siis, kui selleks üldse Euroopa Liidust raha ei saaks. Ja Eesti peaks Brüsselis leidma lahenduse ääreriikide lennuühenduste või lennufirmade doteerimiseks, et tasakaalustada Euroopa piirkondlikku arengut.

Ei tea, milliseid tasuvusarvestusi tehti 1990. aastatel Tallinkis. Reisijaid oli Tallinna–Helsingi liinil paar Georg Otsa täit päevas. Vähe! Eesti riik poleks kindlasti investeerinud miljardeid eurosid kuue tuliuue väga suure laeva hankimiseks. Eraettevõtjad investeerisid ja nüüd sõidab iga kuu nende laevadega pea miljon reisijat.