Graafik 2. Ministri suurus näitab vastava teema esindatust ministri tegevuses.

FOTO: Pm

Eesti Kunstiakadeemia tudengid Taaniel Raudsepp,Sigrid Viir, Iti Kasser,Karel Koplimets, Indrek Grigor ja Johannes Säre leiavad, et kultuurivaldkonnas on midagi väga valesti. Et teada saada, kas viga peitub ministris või kehtestatud poliitikas, uurisid nad, milliste dokumentide alusel ja kuidas kultuuripoliitikat tehakse.

Graafik 1. Kanteri suurus näitab vastava teema esindatust kultuuriministeeriumi tegevuses.

FOTO: AFP / Scanpix

Graafik 4. Ministri suurus näitab tema külastatud kultuurisündmuste arvu.

FOTO: Pm



Rahulolematus riikliku kultuuripoliitikaga on valdav. Paistab, et toimuvat ei kiida heaks peaaegu keegi kultuurivaldkonnas tegutsejatest. Optimistlikke sõnumeid saabub vaid kultuuriministeeriumist, samas kui ülejäänud kultuuriväljal aktiivsed tegutsejad esinevad põhiliselt kriitiliste sõnavõttudega.



Ka meie, viis kunstiakadeemiat lõpetavat fotograafiatudengit, oleme isekeskis kirunud nii ministri tegevust/tegevusetust kui ka kunstnike ja visuaalkultuuri olukorda laiemalt. Tundub, et ministeeriumi ei huvita kaasaegse kultuuri käekäik ning arendamine, keskendutakse ennekõike säilitamisele ja konserveerimisele.



Märgilise tähendusega on siinkohal ka Laine Jänese puudumine sel aastal Kumu kunstimuuseumis üle antud, ühe Põhjamaade olulisema kaasaegse kunsti auhinna Ars Fennica ürituselt, kuhu oli samas kohale tulnud Soome president Tarja Halonen. Auhinna võitis eesti kunstnik Mark Raidpere.



Tundub, et midagi on kultuurivaldkonnas väga valesti, mistõttu otsustasime uurida lähemalt Eesti riiklikku kultuuripoliitikat ja seda ellu viivat asutust – kultuuriministeeriumi –, saamaks aru, kas viga peitub ministri isikus või kehtestatud poliitikas.



Külalislektor Indrek Grigori juhtimisel toimunud kursuse «Analüüs ja kriitika» praktilise analüüsi sektsioonis vaatlesime kultuuriministeeriumi alusdokumente, seadusloomet ja ministeeriumi reaalset tegevust. Alljärgnevalt esitame väikese kokkuvõtte analüüsi tulemustest.



Kultuuripoliitika aluspõhimõtted

Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused sätestavad: «Eesti riigi kultuuripoliitika tuleneb rahva poolt põhiseaduse vastuvõtmisega riigile pandud kohusest tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.»



Veidral kombel tõlgendab kultuuriministeerium oma eesmärki – tagada kultuuri säilimine – vajadusena säilitada kultuur balsameeritud kujul. Kultuuriministeeriumi alluvuses tegutsevatest institutsioonidest on suurimad kujutava kunstiga tegelevad asutused Eesti kunstimuuseum ja Tartu kunstimuuseum mis, nagu muuseumi seaduski ette näeb, «koguvad, uurivad ja säilitavad».



Kultuurilise mälu tähtsust ei saa küll alahinnata, aga ilma jätkusuutliku juurdetootlikkuseta on muuseumide arengu põhisuundi määravas dokumendis «21. sajandi Eesti muuseumid» sõnastatud eesmärk, et «aastaks 2015 on eestlaste kui rahvuse hääbumishirm kadunud ning Eesti on arenemis- ja kohanemisvõimeline suhetes maailmakultuuriga», raskesti saavutatav.



Mõistes küll, et omariiklus toetub suuresti ajaloolisele mälule, on säilitamise aspekt kultuuriministeeriumi viljeletavas riiklikus kultuuripoliitikas tugevalt ülepingutatud.


Paralleelsena tasub siinjuures vaadelda spordi positsiooni riiklikus kultuuripoliitikas.



Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustes ei mainita sporti mitte kordagi, seega on tegemist justkui täiesti teisejärgulise aspektiga eesti kultuurist (või siis ei ole ikkagi tegemist kultuuriga?).



Korrektne on ilmselt väita, et sport on teisejärguline kultuuri museaalsest aspektist. Kui võrrelda spordiseadust ja muuseumiseadust, siis on vahe ilmne – kui riiklik kunstipoliitika on koguda ja säilitada, siis riiklik spordipoliitika on suunatud arendusele ja tulemustele.



Arengukava

Kultuuriministeeriumi arengukava aastateks 2010–2013 algab küll väga positiivsel toonil: «Eurostati 2007. aastal avaldatud andmetel ületab Eesti kõikides kultuuritarbimise vormides Euroopa Liidu keskmisi näitajaid, v.a kinoskäimine.» Aga ootamatu muutujana on arengukavasse sisenenud valitsemisala 2009. aasta eelarve mõju, «mille tulemusena ei suudeta tagada kultuurielust osasaamise võimalusi kõikidele elanikele Eestis».



Sellegipoolest on ministeeriumi juba eespool mainitud museaalsele kultuuripoliitikale omaselt põhiliseks mureks säilitada kultuuripärandit. «Kokkuhoiu tulemused selles valdkonnas on kriitilised, sest hävimisohus kultuuripärand on taastumatu vara, koos sellega kaob osa meie ajaloost ja identiteedist... Kui viia ka sisutegevus miinimumini, tuleb asutuste käsutuses olevat vara endiselt hallata.»



Seega näeb ministeerium põhilise kokkuhoiuvõimalusena kultuuriinstitutsioonide personalikulude vähendamist. «Tuleb tagada kogu kollektiivi rahastamine või kollektiiv tervikuna laiali saata», mis sisuliselt tähendab, et loovkollektiivide koguarvu tuleb vähendada.



Eesti kultuuri arengut alalhoidva ja pankrotistumisest päästva projektina nähakse Eesti spungiks nimetatud loomemajandust. Uurides kultuuriministeeriumi arendusosakonna juhataja Ragnar Siili loomemajandust käsitlevaid Power Pointi presentatsioone perioodist 2006–2008, ilmneb paraku, et loomemajanduse näol on tegemist ennekõike vormilise ettevõtmisega.



Ministeeriumi tegevus

Hoopis teistsugune pilt ministeeriumi kultuuripoliitikast avaneb, kui analüüsida ministeeriumi tegevust kodulehel leitava nädalainfo põhjal. Vaatlusaluseks perioodiks valisime ajavahemiku 04.03.2008 kuni 03.04.2009.



Nagu selgub, tegeleb ministeerium kõige enam spordiga – just sellega seotud sündmusi ja tegevusi mainitakse kõige enam. Prioriteediks kuulutatud loomemajandust näeme aga hämmastavalt harva. Pingelise esikümne lõppu on meie rõõmuks suutnud end suruda ka kunst (graafik 1). Analüüsi tulemustest hämmingusse sattununa otsustasime uurida lähemalt ministeeriumi tähtsaima ametniku, kultuuriministri enda tegemisi.



Kuid ka seal avanenud pilt ei paista kuigi hästi kokku sobivat sõnastatud prioriteetidega.


Selgub, et valdkondadeks, millega tegelemisele minister pühendab riigikogu ja valitsusnõupidamiste kõrval kõige enam aega, on sport ja muusika (graafik 2).



Neile järgnevad välissuhted ja alles siis tulevad muuseumid, nende järel veel vähem olulistena rahvakultuur ja ajalugu. Tahapoole jäävad veel kirjandus- ja teatrivaldkond, ja kusagile lõpu poole ka kunst. Veel vähem kui kunstivaldkonnaga on minister tegelenud filmi ja arhitektuuriga.



Selguse saamiseks otsustasime vaadata ametnike osalemist oma valdkonnaga seotud sündmustel. See langes üsna palju kokku meie tähelepanekutega, mida tegime esimest graafikut koostades. Kõige toimekam on olnud kultuuriminister ise, talle järgneb asekantsler spordi alal ning esikümne lõppu on end surunud kunstinõunik. Väga head tööd tegi analüüsiks valitud hooajal kirjandusnõunik.



Ministri eelistused

Kuna kultuuriministeeriumi nädala info kujul oli meil olemas sedavõrd hea infoallikas, otsustasime vaadata ka ministri enese eelistusi. Uurisime, mis laadi kultuuriüritustel (teatrietendused, spordivõistlused, näitused ja näituste avamised, kontserdid jms) eelistab minister osaleda.



Meid kui kunstiga seotud isikuid huvitas loomulikult kõige enam kunstiürituste suhe muudesse kultuuriüritustesse. Pildi sellest annab graafik 4: kõige enam, 12 korral, külastas kultuuriminister kontserte. Spordivõistlustel oli ta kohal kuuel korral. Ja vaid korra jõudis ta kunstinäitusele.



Kokkuvõtteks sobib lõik kultuuriministeeriumi arengukavast aastateks 2010–2013: «Kindlasti tuleb arvestada, et paljud kultuurivaldkonnas täna langetatavad otsused omavad mõjusid, mis avalduvad alles aastate pärast, mistõttu tuleks vältida samme, mille tagajärgedega tegelemine võib osutuda hiljem äärmiselt keeruliseks. Hiljem on tegevuste taastamine juba väga kulukas. Mõned tagajärjed võivad osutuda aga koguni pöördumatuks.»