Vladimir Sazonov

FOTO: Erakogu

Vladimir Sazonov kirjutab, et sündmused, mis Egiptuses praegu aset leiavad, võivad viia samasuguse kodusõjani, nagu toimub Süürias juba rohkem kui kaks aastat. Selleks et kodusõda ja riigi lagunemist ära hoida, on vaja teha suuri jõupingutusi, kuid pole kindel, kas võimule tulnud armee seda suudab.

Ülemöödunud aasta alguses, nüüd juba kurikuulsaks saanud araabia kevadel, kukutati 30 aastat Egiptust vaaraona valitsenud Hosni Mubarak ja läinud aasta suvel pääsesid seal võimule uued poliitilised jõud – usulised radikaalid Moslemi Vennaskonna (al-Ikhwan al-Muslimun) näol. Millegipärast hakati mõnedes ringkondades nägema neid kui Egiptuse liberaliseerijaid, demokratiseerijaid ja inimõiguslasi. Paljud lootsid, et nüüd hakkavad puhuma uued tuuled ja rahva elu läheb paremaks, korruptsioon väheneb ja Egiptuse majanduslik olukord paraneb. Õige küll, uued tuuled hakkasid tõepoolest puhuma, aga need olid hoopis islamistlikud tuuled.

Seesugused lootused ja meeleavaldused tundusid mulle juba 2011. aasta alguses, kui Mubarak kukutati, absurdsena. Islamistid, olgu nad Moslemi Vennaskond või kes iganes, ei taha üldiselt ühtegi enda valitsetavat riiki demokratiseerida. Neid ei huvita majanduslike ja sotsiaalsetele probleemide lahendamine, vaid islami propageerimine, Islami Vabariigi ehk jumalariigi ehitamine.

«Islam oli Vendade jaoks terviklik ja totaalne süsteem ning seal polnud vaja otsida euroopalike väärtuste baasi sotsiaalse korra jaoks. Kõik oli selgeks tehtud koraanis, mille universaalseid moraalseid põhimõtteid Vennad kuulutasid,» kirjutab Gilles Kepel oma raamatus «Jihad. The Trail of Political Islam».

Moslemi Vennaskonnast kirjutas hoiatavalt ja väga tabavalt veel minu kolleeg Peeter Espak artiklis «Moslemi Vennaskond – hunt lambanahas» (PM 10.02.2011). Skepsis Moslemi Vennaskonna «demokraatlike vaadete ja soovide» suhtes peaks tekkima igal adekvaatselt mõtleval inimesel.

Tasuks ehk vaadata Moslemi Vennaskonna minevikku – milline on olnud selle rühmituse ajalugu, ideoloogia põhiprintsiibid ning millega nad on tegelenud alates asutamisest 1928. aastal Hassan al-Banna poolt. 1936. aastal ütles Hassan al-Banna (1906–1949): «Allah on meie ideaal. Prohvet on meie juht. Koraan on meie konstitutsioon, võitlus on meie teekond, märterlus on see, mida me ihkame.» See oli tema poliitiline kreedo.

Huvitav on fakt, et Mohamed Morsi tsiteeris Banna sõnu 2012. aasta juunis, enne presidendivalimisi. Hiljem, kui ta presidendiks sai, loobus ta nendest. Ent olen veendunud, et ta jätkuvalt usub neid postulaate.

Banna uskus siiralt, et kalifaati, mille oli likvideerinud Türgi president Atatürk 1924. aastal, on võimalik taastada. Nagu märkisid raamatus «Islam in World Politics» Anthony H. Jones ja Nelly Lahoud, võib Hassan al-Bannat vaadelda kui protoislamisti.

1954. aastal keelustati Egiptuses Moslemi Vennaskond, kuna selle liikmed tegid atentaadikatse Egiptuse presidendile Gamal Abdel Nasserile. 1970ndatel ja 1980ndatel tapsid Moslemi Vennaskonna liikmed Süürias sadu inimesi, suunates oma terrori eelkõige alaviitide ning valitsuse vastu. Aktiivne terroristlik minevik oli neil ka Egiptuses. Näiteks 1970. aastatel loodud organisatsioonil Egiptuse Islami Džihaad, mis on muuhulgas üks Moslemi Vennaskonna osa, on olnud eesmärk kukutada Egiptuses ilmalik võim ja rajada islami vabariik. Nemad korraldasid 6. oktoobril 1981. aastal atentaadi president Anwar Sadatile.

Muidugi on Moslemi Vennaskonnas nii radikaalsemaid kui ka märksa liberaalsemaid liikmeid, kuid kõik nad soovivad üht – rajada islami riik ehk kalifaat. Nende põhiprintsiibid on seega islamistlikud, ja olgu pealegi, kuid nende vaated on üpris äärmuslikud ning sallivus teiste usundite ja liikumiste suhtes on väga väike.

Moslemi Vennaskond ei asunud võimule tulles kohe Egiptuse sisemiste probleemide lahendamise ega vaesuses vaevleva egiptuse rahva heaolu parandamise kallale, vaid vaikselt hakati liikuma islamiseerimise poole ehk teisisõnu kalifaati üles ehitama. Veel varem valitsenud Fatimiidide (909–1171) puhul oli tegemist sisuliselt Egiptuses asuva kalifaadiga. On ju teada, et mamelukkide ajal alates 1261. aastast tegutses Kairos Abbasiidide kalifaat kuni 1517. aastal Osmani impeerium Egiptuse vallutas. Formaalselt oli Al-Mustansir, esimene Kairos valitsenud Abbasiidide kaliif; Bagdadis valitsenud Abbasiidide kaliifide järeltulija, kelle mongolid hävitasid 1258. aastal Bagdadi vallutamisel.

Seega on Egiptuse territooriumil juba olnud teokraatliku iseloomuga riike ehk kalifaate. Millestki sarnasest unistab teadagi ka Moslemi Vennaskond ja on ülimalt absurdne väita, et nende soov on riik demokratiseerida ja seda liberaalsemaks muuta.

Ma olen üldjoontes nõus Peeter Espaki artiklis «Egiptuse demokraatlik pööre» öelduga, et «tulevikku pole mõtet ennustada, aga võib-olla on ka Egiptuse riigi ja rahva tulevik nüüd vähemalt olemas ning lähema kümnendi jooksul suudetakse alus panna toimivale poliitilisele süsteemile» (PM 08.07).

Nõus, ennustamisega tuleb olla ettevaatlik, sest tegelikkuses ei tea ju kunagi, mis võib juhtuda. Samas aga ei tundu mulle Egiptuse perspektiiv praegu sugugi paranevat. Kuigi sõjaväelaste puhul on loodetavasti tegemist märksa leebema võimuga kui usufanaatikud, ei suuda ka nemad suure tõenäosusega Egiptuse olukorda parandada.

Karta on, et Egiptuse armeed valitsev grupeering on oma vaadetelt samasugune nagu Mubaraki ajal, see tähendab korrumpeerunud. Esile võib kerkida uus Mubaraki-tüüpi korrumpeerunud diktatuur. Kauaks see püsima jääb, on omaette küsimus. Kas armee esindajad jäävad pikemaks võimule, näitab aeg. Võib minna ka nii, et riik hakkab lagunema, kuna sisemisi vastuolusid on päris palju ja see oht üpris suur.

Samas, viimase aja arengud näitasid maailmale, et islamistide positsioon Egiptuses polegi nii tugev, kui võis Morsi valimisvõidu järel arvata. Islamistid ei suutnud tõsistele probleemidele adekvaatset ja kiiret lahendust pakkuda. Kuid nad on piisavalt tugev ja arvestatav jõud Egiptuse ja Lähis-Ida poliitilisel ning eriti usulisel maastikul ja suudavad õhutada egiptlaste seas nii usulist kui ka muud vaenu.

Riik on sügavas kriisis ja tundub, et see aina süveneb. Islamistid aga ei mõelnud mitte riigi probleemide lahendamisele, vaid riigi islamiseerimisele ja laenude võtmisele. Sisuliselt oli ka Morsi näol tegemist järjekordse diktaatorilaadse valitsejaga, vähemalt oma valitsemisaja lõpus liikus ta diktatuuri poole.

Nüüd on Egiptuses võimu haaranud taas militaarsed ringkonnad. Tegemist on järjekordse sõjaväelise huntaga, milliseid on Lähis-Ida riigid viimase 70 aasta jooksul näinud mitmeidkümneid. Samas aga ei tundu, et kukutatud islamistid oleksid nõus nii kergelt loobuma. Sündmused, mis Egiptuses praegu aset leiavad, võivad viia samasuguse kodusõjani, nagu toimub Süürias juba rohkem kui kaks aastat.

Pole aga välistatud, et armee suudab siiski ära hoida nii kodusõja kui ka riigi lagunemise, vähemalt mõneks ajaks. Ent selleks on vaja suuri jõupingutusi. Riigisiseseid probleeme tuleb lahendama hakata: krahhi äärel olev majandus, sotsiaalsed ja etnilised pinged, usuline fanatism ja konfliktid, vaesus, korruptsioon, kuritegevus jne.

Praegu tundub, et Moslemi Vennaskond üritab koondada oma pooldajate jõude, et tegutseda sõjaväelaste vastu. Pole välistatud, et lähimas tulevikus võib oodata Moslemi Vennaskonna vasturünnakuid. Kuigi Moslemi Vennaskond lubab jätkata võitlust rahumeelselt ja meeleavaldusi korraldades, ei tundu, et nende lubadusi võiks usaldada – radikaalse iseloomuga islamistid suudavad vaevalt olla rahumeelsed. Ka praegu on näha, et see on puhas demagoogia ja vägivallaaktid, mis Egiptuses aset leiavad, on tihtipeale suunatud kopti kristlaste vastu. Usulise vaenu suurimad õhutajad on Moslemi Vennaskonna ideoloogid ise. Ainuüksi tänavu 8. juulil hukkus Morsi ja Moslemi Vennaskonna toetajate ning sõjaväelaste vahelistes kokkupõrgetes rohkem kui 50 inimest.

Milline lõpptulemus Egiptust ka ei ootaks, on selge, et Egiptuse usuliste ja etniliste rühmituste jaoks oleks parem olnud järkjärguline üleminek sõjaväeliselt diktatuurilt märksa leebematele valitsusvormidele, kus islamistidel ja muudel radikaalidel puuduks ligipääs võimule ning neil poleks võimalust rahvast ja riiki tervikuna mõjutada. See aitaks ilmselt kodusõda vältida, kuid kahjuks näib, et olukord võib minna hoopis vastupidises suunas.

Autor on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste dotsent ja Tartu Ülikooli orientalistika vanemteadur.


3 mõtet

•    Moslemi Vennaskond ei asunud võimule tulles kohe Egiptuse sisemiste probleemide lahendamise ega vaesuses vaevleva egiptuse rahva heaolu parandamise kallale, vaid vaikselt hakati liikuma islamiseerimise poole.

•    Egiptuse perspektiiv ei tundu mulle praegu sugugi paranevat. Kuigi sõjaväelaste puhul on loodetavasti tegemist märksa leebema võimuga kui usufanaatikud, ei suuda ka nemad suure tõenäosusega Egiptuse olukorda parandada.

•    Kuigi Moslemi Vennaskond lubab jätkata võitlust rahumeelselt ja meeleavaldusi korraldades, ei tundu, et nende lubadusi võiks usaldada – radikaalse iseloomuga islamistid suudavad vaevalt olla rahumeelsed.