Marek-Andres Kauts.

FOTO: Priit Simson.

Eesti Energia ärisaladust sisaldavate nõukogu koosoleku materjalide lekkimine tänavu kevadel tõi avalikkuse ette riigi äriühingutes ja sihtasutustes juba pikemat aega eksisteerinud probleemi. Ehkki lõviosa nõukogu liikmeid on kahtlemata hoolsad ja tegutsevad parimas usus, esineb tõrvatilku meepotis. Lekitajad pakuvad küll ajakirjandusele tööd ja lugejatele uudishimu rahuldamist, kuid kahjustavad märkimisväärselt ettevõtet ning seeläbi riigi vara.

Selliseid lekkeid on toimunud ka varem. Lekitajad ja lekkest võitvad osalised, kes kahtlemata riigiettevõtete ja sihtasutuste kõrgeid panuseid arvestades eksisteerivad, on jäänud avalikkuse eest varjatuks. Etteruttavalt väärib ka märkimist, et kuna lekitamiskahtlus puudutab nõukogu liikmeid, ei ole teemat asjakohane asetada nn vilepuhujate konteksti, kelle tegevust teatavatel juhtudel on võimalik argumenteerida põhiõiguste ja -vabadustega.

Ka kõige avatumates riigi äriühingutes on paratamatult konfidentsiaalset informatsiooni, näiteks tehnoloogiatega või ettevõtte tegevusplaanidega seotud ärisaladused. Sihtasutuste puhul asutuse kliente, näiteks toetuse taotlejaid puudutav info, mille lekkimine rikub võrdse kohtlemise printsiipi. Samuti jooksev teave igapäevase tegevuse kohta, mille kontekstist välja rebituna ja moonutatud selgitustega lekitamine on kindel viis tegevjuhtkonna suhtes negatiivsete seisukohtade esilekutsumiseks. Lekitatud ja kontekstist välja rebitud info põhjal läheb lumepall veerema ja avalikkuses on kiire süüdimõistmine garanteeritud veel enne, kui teine pool vastulausega reageerida jõuab. Šampanjat saab avada vaid korra ja vastulause uudisväärtus ning kandepind ei ole skandaali üles puhunud lekitatud infoga võrreldav.

Kehtiv äriseadustik on üldsõnaline ja jätab konfidentsiaalse teabega ümberkäimise reeglid juhatuse korraldada. Kuna nõukogu kollektiivse organina jääb juhatusest käsuahelas ülespoole, siis juhatusel ei ole võimalik nõukogule infoga ümberkäimise reegleid kehtestada. Näiteks ei ole võimalik nõukogu liikmeid kohustada konfidentsiaalsuskohustust võtma ettevõttega vastava lepingu sõlmimise teel. Enamasti konfidentsiaalsuslepingud seetõttu puuduvad ja praktikas on nõukogu liikmetel nende käsutusse sattunud infomatsiooniga ümberkäimiseks võrdlemisi vabad käed. Teisisõnu, informatsiooni lekitajad võivad end ettevõttega manipuleerides mugavalt tunda, kuna nad ei pruugigi otseselt ühegi reegli vastu eksida.

Ettevõtte juhatusel on kirjeldatud olukorras valida kahe halva variandi vahel. Esiteks, võtta iga nõukogule esitatava dokumendiga infolekke risk, teiseks, jagada nõukogule nii vähe infot kui võimalik. Viimane tekitab vastastikuse usaldamatuse õhkkonna ja pärsib ettevõtte arengut. Lisaks annab info jagamise piiramine võimaluse süüdistada juhatust väheses avatuses. Kõik see mõjub riigi varale kahjulikult.

Selge on, et äriühingu ja sihtasutuse edukaks tegevuseks peab ta suutma oma infovahetust avalikkuse, konkurentide ja seotud osalistega juhtida. Ettevõtluses eeskujuks seatavad korporatsioonid Apple, Skype, EADS jm kontrollivad teabe liikumist väga kiivalt.

Lahendus? Riik peaks otsustama, kas ta tahab eraõiguslikes organisatsioonides, st äriühingutes ja sihtasutustes, osalust omada või mitte. Kui vastus on positiivne, ja ilmselt on, siis tuleks eeskuju võtta eraettevõtetest ja kehtestada omaniku ehk riigi poolt nõukogudele piisavalt detailne informatsiooniga ümberkäimise kord. Reeglid peaksid lekitamist ära hoidma, sest karistamisõhkkond pärsib samuti ettevõtte arengut.