Varssavis, kuhu mõtlejad jälle José Manuel Barroso eestvedamisel Euroopale uut liikuma panevat ideed otsima kogunesid, sain kokku Per Nyholmiga. Per on too 70-aastane Taani ajakirjanik, kes Postimehele arvamuslugusid kirjutab.
Urve Eslas: luuvaludes kompleks
18. juuli 2013, 11:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ajakirjanikud koos veini joovad (tavaliselt viletsat ja odavat, aga seekord maksis veini eest Euroopa Komisjon, mis tähendab, et vein oli vilets ja kallis), läheb jutt lõpuks ikka kuidagi ajakirjandusele. 50-aastase kirjutamis- ja õpetamiskogemusega Peril on oma versioon, miks paberlehtede tiraaž igal pool Euroopas kahaneb: probleem ei ole mitte (või mitte üksnes) online-ajakirjanduse tähtsuse suurenemises. Probleem on teadmiste ja kire defitsiidis, probleem on selles, et ajakirjanikest on saanud kontoritöötajad. Ja mingil kombel on see sama haigus, mis vaevab ka Euroopat üldisemalt.
Kõik on enam-vähem nõus, et kirjanduse armastamiseks peaks oskama lugeda. Üldse mitte kõik ei paista olevat nõus sellega, et kultuurist lugu pidamiseks (ja mis see Euroopa muud tähendab kui kultuuri, üsna laias mõttes) võiks seda tunda. Euroopa haridussüsteem – Eesti ei ole erand – on kultuuritundmise õpetamise poolest üsna kehvas olukorras. Euroopa riikide koolilõpetajatel pole suurt aimu isegi oma riigi kultuurist, rääkimata teiste riikide omadest. Kui teadmisi ei ole, pole ka, mille pinnalt sarnasusi ja erinevusi näha ja mingi enam-vähem adekvaatne tervikpilt kokku panna. Selge, et sel juhul on üsna keeruline rääkida ka Euroopa ühistest, mõtlemistraditsioonil põhinevatest väärtustest.
Üsna sarnane lugu on ajakirjandusega. Ajakirjanduse erialale sisseastujate hulgas on neid, kes ei tea peaministri, presidendi ega võimupartei nime. Jällegi: kui teadmisi ei ole, on vähegi laiemat konteksti väga raske näha.
Ajakirjanikest kontoritöötajad pole üksnes Eesti probleem, Eesti on selles küsimuses isegi heas positsioonis. Per on ajakirjanduses töötanud üle 50 aasta, esimesed 20 neist kulus võitlemisele toimetuse juhataja, peatoimetaja, päevatoimetaja ja kõigi teiste suuremate või väiksemate ninadega õiguse eest mitte alluda toimetuse reeglitele – see tähendab mitte oodata kontoris pressiesindajate kõnesid ja istuda tunde kestvatel koosolekutel, vaid minna välja lugusid otsima ja tulla toimetusse vaid selleks, et arutada läbi järgmise loo temaatika.
Ja jällegi, samasugust probleemi võib näha ka selle taga, miks Euroopast on saamas kontoritest juhitud kiretu «kompleks luuvaludes puusi ja reisi» (Heiti Talvik). Mitte üksnes need ametnikud, kelle kontoritööst sõltub reeglite kantseliiti tõlkimine, vaid ka need, kes peaks neid ühisreegleid ja -väärtusi tegelikkuse pinnalt looma – nagu näiteks need, kes Varssavisse Euroopale uut ideed otsima kogunesid –, on sellest tegelikkusest liiga kaugel. Muidu oleks nad teadnud, kui palju vein Varssavis tegelikult maksab. Ja vein on siin mõistagi üksnes kõnekujund.
Euroopa, nagu ka ajakirjandus, ei vaja üksnes reegleid, vaid ka kirge. Kontoris õige armastus ei õitse.