Jüri Maloverjan: Magnitski ja Vene riik – süüdlased on mõlemad

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Postimehe Moskva kolumnist Jüri Maloverjan nendib, et lääs võtab Magnitski kaasust liiga üheülbaliselt.

Lääne inimesed on vist alati sügaval sees teadnud, et ega tegelikult karud Venemaa linnade tänavail niisama ei jaluta ja et päris iga venelane hommikusöögiks klaasitäit viina ei joo. Kuid paistab, et ka tegelikkuse uuri­mine tundub nii mõnelegi ülearune.

Lööb ilusa mustvalge pildi ebamugavalt segaseks ja kirjuks. Selline tunne tekib, lugedes läänemaailma kommentaare hiljutise Sergei Magnitski ja William Browderi kohtuotsuse teemal.

Mitte kauge Ameerika punakaelad (inglise keeles redneck), vaid haritud poliitikud, ajakirjanikud ja muud ühisarvamuse kujundajad maalivad mugavalt lihtsat pilti: «kohtufarss korruptsiooni paljastanud ja selle eest surnuks piinatud süütu ja ausa noore audiitori üle».
Nojah. Ainult et lugu on selles, et ei ole süütu.

«Magnitski kohtufarss lõppes ettearvatava absurdiga. Jurist, kes paljastas korruptsiooni, on ise korruptsioonis süüdi mõistetud,» kirjutas Inglise ajaleht The Independent.

Daily Telegraph võrdleb Magnitski kohtuprotsessi Stalini ajastu näitlike protsessidega ja väidab möödaminnes, et Browder olevat Magnitski palganud just selleks, et korruptsiooni paljastada. Prantsuse Le Figaro kirjutas näitlikust kohtuprotsessist vapra juristi üle kui uue külma sõja tunnusest.

The New York Times nimetas kohut surnud inimese üle sürrealistlikuks riituseks, mille tulemus oli ette teada.

Poliitikud räägivad mõistagi sedasama – vaid vähesed, nagu näiteks Euroopa Liidu kõrge esindaja välisasjade ja julgeolekupoliitika alal ehk välisminister Catherine Ashton, sõnastavad oma etteasteid küllalt ettevaatlikult ja ümmarguselt, et mitte otseselt väita: kohtuotsus ise oli ebaõiglane.

Ettevaatlikkus kuluks aga ära. Seda sellepärast, et Sergei Magnitski ja William Browderi süü maksudest kõrvalehiilimises oli Moskva Tverskoi rajoonikohtus üsna veenvalt tõestatud.
Seda väidab siinkirjutaja, kes erinevalt enamikust Moskvas töötavatest lääne kolleegidest oli kohtusaalis mitte üksnes esimesel ja viimasel istungil, vaid ka mitu korda vahepeal ja on nüüd isegi Magnitski ja Browderi (riigi määratud) advokaatidega sina peal.

Süüdistuskokkuvõtte järgi hiilis Browderi Vene suurfirmade aktsiatega kaubelnud investeerimisfond 12 aastat tagasi maksudest kõrvale, soetades oma kahele tütarfirmale ebaseaduslikult investori staatuse tollases Venemaa-siseses offshore’is Kalmõkkias, ning palkas pealekauba fiktiivselt
finantsanalüütikuteks kohalikke invaliide.

Nõnda sai Browder 29,5 protsendipunkti maksusoodustust, st 35 protsendi asemel maksis vaid 5,5 protsenti. Kogu skeemi aga korraldas Browderi palgatud raamatupidaja (ta ei olnud muide jurist) Sergei Magnitski.

Investori staatuse seaduslikkuse osas jäi asi suhteliselt ähmaseks (sellises mustas augus nagu tollane Kalmõkkia olid vist kõik asjad segased), kuid vähemalt invaliidide asjus näitas prokuratuur kohtusaalis kõike üsna selgelt ja veenvalt.

Prokurörid tõid Moskvasse peaaegu kõik need vaesed kalmõkid, kes justkui analüüsisid Magnitski ja Browderi jaoks suure maailma rahavoogusid ja trende. Üks oli ajuhäiretega mees, kes ei suutnud isegi saunas korralikult tööd teha.

Teine, kolhoosi autojuht, ei osanud samuti kaht sõna kokku panna. Kolmas töötas kogu oma elu linnaraamatukogus ega teadnud, et ta kunagi oli ka Gazpromi aktsiahinna trende ennustav rahandusmaailma spetsialist.

Üks seik, mis räägib nii mõndagi: Browder teenis miljoneid, kuid vaestele kalmõkkidele, kellele tema mehed võltstööraamatud vormistasid, maksti 2000–2500 rubla (tuhat krooni või nii) kvartalis.
See kõik muidugi ei tähenda mitte mingil juhul seda, et Vene ametivõimud on Magnitski loos oma õigsust tõestanud ja me peame nüüd neilt vabandust paluma. Magnitski loos on teadagi mitu tahku ja neid kõiki tuleb käsitleda omavahel seoses, aga samas ka eraldi.

Esiteks, 37-aastase mehe piinarikas surm eeluurimisvanglas 2009. aasta novembris. Asja ei ole õieti uuritud, ja seda kindlasti mitte lohakusest ja ükskõiksusest, keegi karistada ei saanud.
Teiseks, Magnitski poolt esile toodud süüdistused miilitsate, juurdlejate ja maksuametnike vastu, kes väidetavalt varastasid sadu miljoneid riigieelarvest, kasutades Browderi firmade konfiskeeritud dokumente.

Asja pole jällegi uuritud, keegi pole seletust andnud, kust need «Magnitski nimekirja» tagasihoidlike palkadega figurantide luksuskorterid, majad ja autod on pärit.

Kolmas küsimus, mis on teisega otseselt seotud: kui Browder, nagu me teada saime, oli justkui juba kahtlusalune, miks siis teda ei lastud mõni aasta tagasi Venemaale, tühistades tema viisa otse Moskva lennujaamas.

Neljandaks, kohus surnud mehe üle ilma tema sugulaste nõusolekuta oli tõepoolest seadusega ja Venemaa põhiseadusliku kohtu otsusega vastuolus. Ja viiendaks, see viimane kohtuotsus oli tõepoolest, nagu ka teiste poliitiliste kohtuprotsesside puhul Venemaal, ette määratud, ükskõik mida prokuratuur oleks saanud tõestada või mitte tõestada. Ainult et antud juhul – kurb tõsi – süüdistajal oli, mida tõestada.

Nii et Vene ametivõimud ei ole muidugi mõista selle viimase kohtuotsusega ennast mingil juhul puhtaks pesnud, ning sellised sammud, nagu sanktsioonid «Magnitski nimekirja» kantud (aga ka paljude teiste) ametnike suhtes on moraalselt igati õigustatud. Õigupoolest lääne sammud selles suunas, aga ka vastus niivõrd inetule šantaažile nagu lapsendamiskeeld, on olnud kahetsusväärselt nõrgad ja abitud.

Ainult et ka vastaspoolel selles vanas nukras «riigiametnikud versus Browder ja Magnitski» loos ei olnud päris paipoisid.

Silmade kinni pigistamine ebamugavate asjaolude ees, lootes, et nõnda muutub pilt lihtsaks ja armsaks nagu «Jänku-Jussi» multifilm, on muidugi väga inimlik. Aga ka lapsik ja ohtlik.
Liigagi paljud venelased arvavad, et lääs on valelik, silmakirjalik ning nende suhtes ebaõiglane. See pole neile mitte faktide, vaid usu küsimus, kuid ikkagi – milleks anda neile hea võimalus näpuga näidata: «Näete, rääkisime ju!»

Autor on BBC Vene talituse korrespondent.