Keset toredat suve poleks põhjust tegelikult poliitikast rääkidagi, aga enne sügisesi kohalikke valimisi ja Paides toimuvat arvamusfestivali tuletan emteüüde-usku inimeste positiivseks ärritamiseks siiski meelde, et võimuvõitlus ei käi Eestimaal ega mujal maailmas hoopiski mitte ainult parteiliini pidi. Pole kunagi käinudki ega hakkagi käima.
Usklikud kaklevad, spordialad konkureerivad, alaliidud on tülis, vorstitootjad on eri arvamusel, elektrismuugeldajatest pole mõtet rääkidagi. Kümned Eesti skulptorid huilgaks rõõmust, kui Tauno Kangro vangi pandaks, ja ports arhitekte rõõmustaks, kui vabadusesammas klirinal kokku variseks.
Kindlasti kohtaks rõõmu ka kirjandusringkondades, kui Kaur Kenderi varad arestitaks ja Epp Petrone jääks oma raamatuga «Minu Sajusaared» ränka kahjumisse. MTÜ Jalgrattaga Helgesse Homsesse naudiks kahtlemata saavutatut, kui nad jõuaksid MTÜga Elektriauto Sära kokkuleppele, mille sisuks on see, et kõik enam kui 200-hobujõulised vanad BMWd tuleb hävitada. Oleks alles tore, kui paneks taastuvenergia kaudu laetud taskulambid põlema ja läheks ratastega sõitma!
Ühesõnaga, kes tahab tegeleda poliitikaga ja valitsemisega ja otsustamisega? Küllap neid inimesi leidub, ja ongi hea. Peaasi, et nende hulgas leiduks arukaid tegelasi, kes viitsivad kuude kaupa huvigruppe kuulata, kaasata, seisukohti seada, memosid koostada ja panna paika arengukavasid «Eesti kergliiklusteede võrgustik aastatel 2013–2016» ja «Igale Eesti naisele mees, kes elab tervena 78-aastaseks».
Las poliitikud tegelevad sellega, et kuulavad ära huvigrupid ja spetsialistid ja ametnikud, ja otsused sünnivad. Aruka inimese nõuannet enamasti ju ikka võetakse kuulda. Või ei võeta? Miks? Miks peab elukutseline bussijuht uskuma, mida räägib neiu, kes alles eelmisel aastal õppis jalgrattaga sõitma? Miks peab energeetikaharidusega teadlane kuulama lugusid, kuidas põlevkivi tuleb maapõue jätta, jänesekapsaid süüa ja tuulikuid püsti panna?
Demokraatia on parim ja kahtlemata peab igaühel olema võimalus elukorralduse üle Eestis ja laiemalt sõna võtta, kuid nii multitalentidest aktivistidel kui ka muidu harukordselt laia silmaringi sündroomi põdevatel isikutel tuleks endale aru anda, et nad võiks jääda oma liistude juurde.
Ma ei mõtle seda villureiljanlikult ehk üleolevalt, vaid soovitan lihtsalt mõelda, et kas ma ikka olen sellega nii kursis, et olen targem kui valdkonnaga tegelev ametnik, poliitik või teadlane. Elu kubiseb totrusest, kadedusest ja saamahimust, aga elagem üle.