Juhtkiri: enesekaitsest ei tohi saada omakohus

Foto: Urmas Nemvalts

Vanasõna ütleb, et õige hõlma ei hakka keegi. Kuid mida see «õige» õiet­i tähendab? Küsimus on selles, kust jookseb piir mingist omavahelisest arusaamatusest tingitud isikliku solvumise ja tahtliku pettuse vahel ehk kust algab kuri­tegu? Õigusriigis panevad selle piiri paika seadused ja kohus.

Eeltoodud põhimõte peab kehtima ka 21. sajandil, mil internet annab igaühele kätte võimsa relva. Kuid nagu iga relv võimaldab enesekaitset, nii on seda kasutades võimalik ka enesekaitse piire ületada. Ja see, mis järgneb, võib juba olla puhas omakohus.

Seega tuleks meil olla võimalikult teadlikud, kuidas seda relva pruukida kaitsmaks ennast ja teisi ning muuta ühiskond turvalisemaks. Vastasel korral võib relv olla ohtlik ning rahva õiglustunne kannatada.

«Minu meelest oli täiesti arusaamatu, kuidas inimesed, kes on kannatanud pool sajandit repressiivse riigi küüsis, loobuvad vabatahtlikult privaatsusest, kui on suutnud iseseisvuse tagasi võidelda,» imestas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Julian Tupay eelmisel nädalal Postimehes. Kirjutaja on pärit Saksamaalt, kus isikuandmete kaitse on erilise tähelepanu all.

Küllap on Eesti eripära vähemalt osaliselt tingitud meie üsna hoogsalt arenenud e-riigist, kus teinekord tahtmatult tikkudega mängitakse. Inimeste­vahelise suhtluse lihtsustumine on teinud ülilihtsaks ka ärisuhted – kõikvõimaliku ostu, müügi ja vahetuse.

Lisaks sisereeglitega portaalidele, mis korraldavad oksjoneid ning vahendavad kuulutusi, on inimestel võimalik omavahel kontakteeruda ka otse, näiteks mõnes foorumis või sotsiaalvõrgustikus.

Isegi tuttavate vahel, võhivõõrastest rääkimata, võib kujuneda eri arusaam näiteks sellest, millises seisukorras tehingu objektiks olev ese täpselt on. Ning kui pahameel internetis (loe: avalikult) välja elatakse, võib sugugi mitte pahatahtliku inimese nimi saada määritud. Teisipidi võib juhtuda, et kelmi ohver ei suuda pärast petturi õige nimega nimetamist kelmust kuidag­i tõestada ning saab hoopis ise süüdistuse kaela.

Kas advokaatide suunatud-määratud ühiskond, absoluutne karm õigusriik, kus inimesel tuleb pidevalt tõestada, et ta pole kaamel, oleks siis hea lahendus? Vaevalt küll – pealegi poleks kohtute koormamine kuigi efektiivne. Eesmärk peaks olema kultuurne keskkond, kus kandev jõud oleks kirjutamata seadustel. Kus võimalikult paljud probleemid laheneksid suheldes, kokkulepete ja kompromisside teel.

Kui see osutub võimatuks, tuleks aga abi nõuda seadusesilmalt või tarbijakaitsest. Peaasi on tegevus hoolikalt läbi mõelda, et õiglasest (või õiglasena näivast) karistusest ei saaks kahe teraga mõõk.