Katri Eespere: prostitutsiooni legaliseerimine on mõttetu

Katri Eespere Foto: Erakogu

Sotsiaalministeeriumi nõunik naistevastase vägivalla, inimkaubanduse ja prostitutsiooni küsimustes Katri Eespere kirjutab, et prostitutsiooni legaliseerimine ei too oodatud tulemusi ning prostitutsiooni tuleb käsitleda sundvalikuna, mitte ühiskonnaelu normaalse osana. 

Eelmisel nädalal jõudis majandusteadlane Andres Arraku sulest Postimehe arvamusküljele lugu, milles ta väljendas oma seisukohta, et Eesti peaks prostitutsiooni legaliseerima.

On tõsi, et prostitutsioon on nähtus, mille suhtes puudub maailmas ühtne lähenemisviis. On riike, kus on keelustatud seksi ostmine, on riike, kus on keelustatud nii seksi ostmine kui ka enda keha müük, on riike, kus  prostitutsioon on legaliseeritud (või pigem reguleeritud) tavalise tööna. On riike, kus on keelustatud üksnes prostitutsiooni vahendamine, sellele kaasa aitamine ja kupeldamine. Seksi ostmine ja müümine on aga täiesti lubatud tegevused. Üks sellistest riikidest on ka Eesti. Ehk siis – prostitutsioon kui selline on Eestis juba praegu täiesti legaalne.

Mida siis härra Arrak silmas pidas? Kas tõepoolest seda, et Eesti peaks seadustama ka prostitutsiooni vahendamise, bordellid, koondama prostitutsiooni kindlatesse piirkondadesse,  ning määratlema oma keha müügi kõige tavalisema tööna? Just sellisena, mida Töötukassa võib kõigile töötutele pakkuda ning mida ametikoolis õppida saaks?

Prostitutsiooni legaliseerimine võib mõnele majandusteadlasele tunduda geniaalne idee.  Tõepoolest, on riike (ka meie lähiümbruses - näiteks Läti), kus prostitutsioon on n-ö legaliseeritud. Tegelikult aga peitub selle idee kõige geniaalsem pool selles, kui seda ideed mitte realiseerida. Miks mitte? Sest see lihtsalt ei toimi. Põhjuseid on palju, kõiki ei jõua siinkohal kirja panna. Toogem välja siis mõned.

Prostitutsiooni legaliseerimise pooldajad toovad välja seisukoha, et selle tulemusena registreerivad seksi müügiga elatist teenivad isikud (hetkel peamiselt naised) end ametlikult, nende üle on võimalik n-ö arvet pidada, nad saavad juurdepääsu tervishoiusüsteemile. Ja mis peamine – nad hakkavad oma tegevuse eest maksma makse riigile. Paraku kuuluvad sedalaadi väited pigem muinasjuturaamatu kaante vahele kui tegelikku ellu.

Ametlik statistika on Lätis väga ilus. Lätis on legaalsed, see tähendab tervisekaardiga prostitutsiooni kaasatuid üles lugeda ühe käe sõrmedel. See, et 99 protsenti tegutsevatest prostituutidest kaarti ei oma, eemalt vaatajatele ilmselt silma ei paista või ei ole nad sellele mõelnud. Ka Saksamaal ning teistes prostitutsiooni legaliseerinud riikides avaneb umbes sarnane pilt, kus ametlikke prostitutsiooni kaasatuid on vaid murdosake tegelikust arvust. Rääkimata sellest, et olenemata legaliseeritusest on Saksa politsei hinnangul eranditult kõik prostitutsiooni kaasatud allutatud ühel või teisel moel kuritegevusele.

Ehk väga lühidalt – legaliseerimine ei anna praktikas soovitud tulemust, kuna enamik oma keha müügiga elatist teenivatest naistest ei soovi end ametlikult registreerida. Pealegi, kuna suurem osa prostitutsiooniga elatist teenivaid naisi Saksamaal, Taanis ja Hollandis ei ole kohalikud, vaid välisriikidest sihtriiki toodud, ei ole neil isegi soovi korral võimalik end ametlikult arvele võtta, kuna registreerimine on võimalik vaid oma riigi kodanikele. See tähendab ka seda, et kui need n-ö illegaalsed naised ühel hetkel «pensionile» lähevad, siis ei ole Saksamaal nende suhtes mingeid kohustusi (nt tervishoiuteenuste, nõustamise vms abi näol). Need kulud peavad katma riigid, kust need naised pärit on.

Miks siis ometi ei soovi prostitutsioonis olevad isikud kasutada nii suurepärast võimalust töötada ametlikult, saada ligipääs tervishoiusüsteemile ja muudele hüvedele? Prostitutsioonis olevad naised loodavad, et ka nende jaoks on olemas parem tulevik. Et prostitutsioon on ajutine sammuke teel parema elu poole. Sammuke, mida nad soovivad üldjuhul salajas pidada. See on ka põhjus, miks paljud neist tegutsevad välismaal ning suhtlevad peamiselt samas ringkonnas olevate naistega. Räägitagu mida tahes, prostituudina tegutsemisest ei unista kindlasti enamik neist, ning prostituutide maine on madal. Legaliseerimine seda ei muuda.

Muide, uurimused näitavad, et legaliseeritud prostitutsiooniga riikides kipuvad end legaliseerima just need prostitutsiooni kaasatud, kes on kaotanud lootuse parema elu osas.

Teine legaliseerimise pooldajate lemmikväide on, et legaliseeritud prostitutsioon (täpsemalt end arvele võtnud ja meditsiinikaardiga prostitutsiooni kaasatud isikud) hakkavad riigile sisse tooma korralikku maksutulu. Eks võite arvutada ise, kui suur on näiteks Läti riigi maksutulu oma üksikute ametlike prostitutsiooni kaasatute pealt. Ja veel, ka Eestis maksavad prostitutsiooni kaasatud naised riigile makse, näiteks aktsiisimaksu ja käibemaksu. Ja haigekassakindlustust saab ka teisiti – näiteks töötuna arvel olles või registreerides ennast FIEna. See toimib Eestis praktikas ning legaliseerimine seda ei muuda.

Tihti arvatakse, et prostitutsiooni legaliseerimine vähendab terviseriske ning aitab ennetada sugulisel teel levivate haiguste levikut. See on samuti üks müüte, mille loogiline mõtlemine kohe ümber lükkab.  Ka praegu käivad prostitutsiooni kaasatud naised arsti juures ning hoolitsevad oma tervise eest. Probleemiks on pigem seksi ostjad, kelle suhtes ei sätesta ka legaliseerimine mingeid tervisekaitsenõudeid. Seksi ostjad on need, kelle kaudu kipuvad nakkused edasi levima ning kes hoolimata turvalise seksi kohta käiva info kättesaadavusest kamikazedena soovivad kondoomita seksi. Legaliseerimine seda ei muuda. Kui te soovite oma tervist hoida, siis harrastage turvalist seksi ning ärge võtke arutuid riske. Nii lihtne see ongi. Ja kui loogiliselt mõelda, siis märksa suurema kasu tervise säästmisel annaks see, kui ka seksi ostjad peaksid end ametlikult arvele võtma ning regulaarses tervisekontrollis käima enne, kui nad seksi ostma lähevad.  «Tervisliku» prostitutsiooni eestkõnelejatele tuleb muidugi meenutada, et olenemata nende sinisilmsest unistusest olla esimene klient, õnnestub see tegelikkuses vaid ühel. Ülejäänutel tuleb leppida mitte nii auhinnaliste teise, kolmanda, jne kohaga. Kas tervisekontroll peaks sel juhul toimuma igal täis- või pooltunnil?  Muidugi, sugulisel teel levivate haiguste peiteperioodi tõttu ei oleks ka see mingi imerohi.

Ja hoolimata korrapärasest arstikülastusest näeme praktikas seda, et prostitutsiooni kaasatud naiste tervis on tugevalt kahjustatud juba varases eas. Paljude jaoks on tervisekahjustused saanud alguse juba enne prostitutsiooni jõudmist – lapseeas seksuaalne väärkohtlemine on prostitutsiooni kaasatud naiste hulgas tavapärane «ajalugu». Mida see riigi jaoks tähendab – mõistagi kulu. Ühe seksuaalselt ekspluateeritud naise ainuüksi tervishoiuteenuste vajadus võib ulatuda aastas 6000 euroni, ning puhuti isegi ületada seda. Sisuliselt peab riik maksma need tervisekulud kinni. Paljude prostitutsiooni kaasatud naiste tervis on nii rikutud, et nad ei ole suutelised ühiskonnaellu enam midagi panustama. Lisaks tervishoiuteenustele vajavad nad nõustamist, erinevaid muid abiteenuseid.

Uuringud seksi ostjate hulgas ei kinnita aga sugugi müüti, et prostitutsiooni kaasatud naiste peamised kliendid on äbarikud seksivaeguses mehed. Vastupidi, nende hulgas leidub hulganisti tõelisi «elumehi», kellel on küllaldaselt nii tasuta kui tasulisi suhteid. Prostituudi juurde minek on pigem meelelahutus kui tõsine häda. Ja väide, et seksi ostmine on meeste puhul bioloogiline paratamatus, on oma olemuselt naeruväärne.  Seksi ostab umbes 12 protsenti meestest. Kuidas on võimalik, et ülejäänud 88 protsendi meeste puhul bioloogia ei toimi?

Kes on Eestis need inimesed, kes oma keha müügiga elatist teenivad – enamasti mitte-eestlased, keskmisest madalama haridustasemega, naissoost, tihti ainsad pere toitjad, õnnetu mineviku ja halbade valikute ohvrid.

 Eesti riik on võtnud juba kümmekond aastat tagasi vastu sõnaselged seisukohad, et prostitutsioon on sotsiaalne probleem ning prostitutsiooni kaasatud naised vajavad abi ja toetust. Seda tuleb käsitleda sundvalikuna, mitte ühiskonnaelu normaalse osana. Tegemist on alternatiivide puudumisega, nõrgemate ühiskonnaliikmete valikute puudumisega. Inimõigused ja inimväärikus on Eesti riigi jaoks prioriteetsed väärtused ning prostitutsiooni legaliseerimise idee riivab neid tõsiselt. Eesti riik on nii pisike, et iga inimene peab olema väärtus, meil ei ole ressurssi, mida raisata. Küsimus on paljuski märkamises ja hoolivuses. Mis saab riigist, kus inimene ei ole väärtus? Mis saab riigist, mis kupeldab enda inimesi? Riigi hoolimatus oma inimeste suhtes tähendab seda, et ka inimesed ei hooli oma riigist. See on aga selge oht riigi julgeolekule ja püsivusele.

Ja me ei saa unustada prostitutsiooni ning inimkaubanduse seoseid. Inimkaubandus on Eesti õigusruumis aga esimese astme kuritegu. Muide, prostitutsiooniga seotud kuriteod on karistusseadustikus vabadusevastaste (mitte seksuaalse enesemääratlemise) kuritegude jaotuses!

 Seksiäri vajab pidevalt uut «kaupa» ning inimkaubitsejad ja nende lobistid selle eesmärgiga tegutsevadki, et normaliseerida oma tegevust. Iga kord, kui keegi räägib prostitutsiooni hädavajalikkusest, tekib minul küsimus – kes räägib ja mis on tema eesmärk ning kaugemad motiivid.  

Kõigile prostitutsiooni legaliseerimise pooldajatele meenutan muuhulgas seda, et kui prostitutsioon seadustataks Eestis legaalse tööna, siis võib Töötukassa seda «tööd» pakkuda kõigile, kes töötuna end arvele võtavad.

Selleks, et maailma parandada, peab olema usku ja teatud määral naiivsust. Aga ka pisut loogilist mõtlemist ja ekspertteadmisi tuleb kasuks.