FOTO: Urmas Nemvalts

Nädalavahetusel Tõrva laululava kallal toime pandud vandaalitsemine seisab samas reas teiste vägivallategudega, mida Eestil sel suvel tunnistada on tulnud. Sellised sündmused on alati kurvad ning seavad kahtluse alla nii korrakaitsjate võimekuse kui ka sunnivad küsima, kas hariduses või kasvatuses ei ole midagi valesti tehtud.

Tõrva linnapea Agu Kabrits kinnitab, et juba laupäeval tuli linnarahvalt teateid noorte vandaalitsemise kohta linna erinevais paigus, pühapäeva öösel olevat noored laamendanud gümnaasiumi lähedal. On arusaamatu, kuidas said vandaalid hoolimata inimeste teadaandmistest tunde segamatult tegutseda ning pühapäeva öösel lõhkumisega laululava juurde jõuda, ilma et politsei sekkunud oleks.

Teine küsimus on laiem, kultuuriline. Ei ole kindel, kas vandaalitsejate käsi oleks tõusnud laululava süütama, kui neil eesti kultuurist korralik ülevaade oleks olnud. Ja see ei ole üksnes Eesti probleem, vaid oluliselt suurem.  Euroopa Liit, kes enesele uut ideed leida püüab, jõudis läinud nädalal Varssavis toimunud kokkusaamisel haridusküsimuse juurde. Näib, et sellest algab kõik muu, kogu eurooplaseks olemine, koos kõigi sinna juurde kuuluvate väärtustega ja neist tuleneva käitumisega. Kuidas saab olla nii, et hoolimata Euroopa pikast kultuurilisest ajaloost ei ole uue põlvkonna olemises sellest palju järel? Ehk on midagi hariduses viltu läinud või tegemata jäetud?

Küsimus ei ole üksnes teadmistes, ehkki ka neid on hirmutavalt napilt. Kui noortest arvestatav osa arvab, et Päike tiirleb ümber Maa või et geenid on olemas üksnes geneetiliselt muundatud tomatil, on see asja üks pool. Teine osa probleemist puudutab kultuuriajaloolisi teadmisi, mis samuti on kurvastavalt nigelad. Kuid need teadmised on just see, millele saaks ehitada üles eurooplaseks olemise koos sellele omaste väärtustega – inimese õiguste, vabaduste, demokraatiaga. Sealt järgmine samm saab olla käitumuslik, ja käitumine saab rajaneda vaid kultuuril.

Muidugi ei tähenda see, et midagi võib olla läinud valesti Euroopa hariduslike põhimõtetega, et Tõrva laululava juures toime pandud vandalismile õigustust oleks. Kuid kultuurilise vaakumi juured on sügavamal. Muidugi saab selle tekkimist ära hoia mitte üksnes riiklikult, vaid ka kogukondlikult, ja seda on Eestis väga hästi tehtud. Kuid üksnes sellest ei piisa.

Eesti on justkui kahe erineva mõtteviisi sünnitatud organism. Selle üks käsi lõhub ja loobib prügi, ja selle teine käsi – «Teeme ära!» ja teised sarnased väärtuspõhiseid arusaamasid väljendavad kogukondlikud ühistegemised – korjab selle üles ja teeb lõhutu korda.

Nii ka seekord, Tõrva laululava puhul. Heategevuskontserdi ja annetustega loodetakse laululava taastamiseks vajaminev summa kokku saada. Väiksele kohale on see oluline paik: nii kultuuriliselt kui koosolemise mõttes.

Kuid laiem probleem alles nõuab lahendamist.