Urve Eslas: kelle jalas on püksid? Kiltide all pükse ei kanta

Urve Eslas Foto: Pm

Šotimaa tahab tuleval aastal toimuva referendumiga Suurbritanniast lahti öelda. Iseseisvuse vastased püüavad näidata, et sel puhul jääks viletsamasse positsiooni lahkuja, kuid võib juhtuda, et Londonil endal oleks lahutusest oluliselt enam kaotada, kirjutab Urve Eslas.

Šotlastel on rahvalugu punapäisest haldjast, kohalikus gaeli keeles Leannan sìth, kes hämaruses üksi mägedesse hulkuma läinud mehi hea väljanägemise ja lobeda jutuga kaasa meelitab. Loo rääkis mulle ühes Šoti kõrgmaa mägikõrtsis McDonaldi klanni järeltulija Iain. See sajandeid vana keldi lugu on viimase viiekümne aasta jooksul muutunud Šoti ja Inglismaa suhete allegooriaks.

Haldjast armuke – just nii teda kutsutakse – võib anda mehele võimu ja võime inimeste meeli liigutada, kuid ta võib olla ka ärakasutav ja valelik. Tulemus on mõlemal juhul sama: mees unustab oma kodu, mineviku, iseenda ja oma rahva. Haldja vastu aitab üksnes selge «ei»: kui mees suudab aina parematest pakkumistest ja hirmutamisest hoolimata haldjale ära öelda, saab ta enesele haldja võimu ja voli edaspidi omaenda ja oma rahva saatuse peremees olla.

On lihtne näha selle loo paralleele valikutega, mis Šotimaa ees seisavad. Tuleval aastal toimuval referendumil tuleb otsustada, kas jätkatakse Suurbritannia koosseisus, loobutakse iseseisvusest, mälust ja lepitakse oma kultuuri aeglase hääbumisega või suudetakse öelda «ei» ning saadakse voli ise enda saatuse üle otsustada.

Inglismaa ja Šotimaa 300 aastast kestnud lähisuhe on kõike muud kui harmooniline. Küsimus, kelle jalas on püksid – mida Euroopa ajakirjanikud Šoti iseseisvuse pooldajatelt sageli küsivad –, on absurdne: mäng ei käi isegi mitte samas kategoorias. Vastakuti on Londoni ratsionaalsus ja Šoti kirg. Kiltide all pükse ei kanta ja Šotimaa ei rõhu lahkumisplaanidega mitte võimule, vaid võimust vabanemisele. Võimu all ei tule mõelda mitte üksnes poliitilist võimu, mis Šotimaa Suurbritannia huvide kaardil üsna serva jätnud on, vaid ka teisi, varjatumaid võimuvahendeid: raha, maad ja aega. Šotimaa naftavarude kiuste on maa vaesema elanikkonna majanduslik elujärg üsna tagasihoidlik, ja väidetavalt elab seal 25 protsenti lastest vaesuses.

Lisaks, nagu iseseisvuse pooldajad väidavad, panustab Šotimaa igal aastal maksudena Ühendkuningriigi eelarvesse 1000 naelsterlingit inimese kohta enam kui sealt tagasi saab. Iseseisvumine annaks võimaluse rikkust õiglasemalt ümber jagada. Glasgow’ lähedal hoiab Suurbritannia oma tuumarelvade varu, mis rahumeelsetele ja looduslähedase maailmavaatega šotlastele on väga vastukarva ja mis referendumi positiivse tulemuse korral Inglismaa enda territooriumile ümber paigutataks. Ja arusaam ajast on Šoti kõrgmaal ja Londonis väga erinev ning saare lõunapoolsemate piirkondade kiirustav eluviis on šotlastele võõras.

London on seni suhtunud kõigesse Šotimaal toimuvasse kui kaugel põhjas aset leidvasse veidrusesse.

Nemad seal üleval räägivad kentsakat murrakut, millest Londonist tulnutel ei ole lihtne aru saada, käituvad vahel lapsemeelselt – šotlaste peetav kõrts võib keset kõige kasumlikumat laupäeva lihtsalt kinni olla, sest kõrtsiomanik on otsustanud ootamatult ise naaberkõrtsis paar pinti võtta või perega kalale sõita. Rahale ja kiirusele orienteeritud Londonile tundub selline käitumine vastutustundetu. Šotimaa pealinna Edinburghi planeeritud trammiteedega pole siiani hakkama saadud, ja selline piirkond tahab ise majandamisega toime tulla! Võimatu. Selge, et Londoni jaoks on Šotimaa lihtsalt veidrus. Tõsi, kasulik veidrus: selle peamine funktsioon, kurdavad šotlased, on viski, nafta ja kultuuriga Ühendkuningriigi majandusel nina vee peal hoida.

Kuid viimase aasta jooksul, kui Šotimaa järjest selgemalt Suurbritanniast lahtiütlemist plaanib, on London muretsema hakanud. Viimase saja aastaga on Briti impeerium kaotanud enamiku oma valdustest. Impeeriumist, kus päike kunagi ei loojunud – kusagil selle pea veerandi maailmast hõlmanud riigis oli alati parajasti päev –, on jäänud vaid käputäis riike, mis seni Briti lipu alla kuuluvad. Suur­britannia kaotaks Šotimaa lahkumisega olulise osa oma territooriumist, kultuurist ja, mis peamine, looduslikest ressurssidest, vee- ja tuuleenergiast ja ekspordiartiklitest. Suurbritanniast on saamas väike Inglismaa, oluliselt kesisema majandusliku ja poliitilise jõuga.

Majanduslikud argumendid räägivad pealtnäha selle poolt, et Šotimaa võiks tõepoolest ise hakkama saada. Taastuvenergia, nafta- ja gaasivarud, vee-elukad ja ulukid on lisaks puutumatule loodusele ja maailma mastaabis heale ülikooliharidusele oluline vara, millega suurde poliitikasse ja ühisturule siseneda. Šotimaa on kindel, et tal on Euroopa Liidule midagi pakkuda. Paraku ei ole selles kindlad kõik ELi riigid – või eelistavad nad kindlaid poliitilisi huve ebakindlatele majanduslikele.

Küsimus, mis saab Šotimaa ELi liikmelisusest, kui iseseisvumise kasuks otsustatakse, on tugev trump Ühendkuningriigi koosseisus jätkamise pooldajate käes. See on üks vähestest trumpidest, ja nad mängivad selle jõuliselt välja. Šotimaa on ilma Inglismaata suhteliselt väike riik, mis asub Euroopa suhtes perifeerias, ja ELi liikmelisus oleks majanduslikult hädavajalik.

Kuid millest iseseisvuse vastased ei räägi, on see, et ELi liikmelisuse küsimus tõuseks Šotimaa lahkumisega ka Inglismaa enda kohta. ELi liige on Suurbritannia, mitte Inglismaa. Kui Šotimaa iseseisvub, pole Suurbritanniat sellisel kujul enam olemas.

Asja teeb veel keerulisemaks see, et suur eurovastaste arv ja peaminister David Cameroni otsused on viinud Suurbritannia referendumi lävele. Juhul kui Suur­britannia otsustab Euroopa Liidust lahkuda, kistaks vastu nende endi tahtmist liidust välja ka Šotimaa, kus ELi toetajate arv ületab oluliselt vastaste oma. Seega on Cameroni rutakad otsused kaudselt võtnud iseseisvusvastastelt nende peamise trumbi ja võib juhtuda, et iseseisvumine on Šotimaa jaoks ainus võimalus ELi jääda.

Nii on London – just nagu punapäine haldjas keldi rahvajutust – olukorras, kus majanduslikud ja poliitilised argumendid enam ei tööta ja iseseisvuse vastased on otsustanud minna hirmutamise teed. Projekt «Hirm», nagu seda kampaaniat kutsutakse, peaks šotlastele seletama, miks omapäi toimetulemine ei õnnestu: Šotimaa on liiga väike, vähese poliitilise kogemusega ja pole kindel, kas ta saab ise oma loodusvarade kasutamisega hakkama. Idee ja kirg võivad olla küll head asjad, kuid mis saab šotlaste tulevikust siis, kui kõik need hirmustsenaariumid tegelikuks saavad? Iseseisvumine toob kaasa liiga palju ebakindlust, seega oleks õigem jätkata nagu seni. Pealegi, milleks lõhkuda midagi, mis üsna rahuldavalt töötab?

Iseseisvuse pooldajad on võtnud sihiks Šoti elanikele näidata, kui vähe on sellistel hirmudel alust, ja püüda lahti seletada kõik võimalikud ohud, mis värske riigi ees seista võivad. Kuid olud ei ole neile soodsad. Ajakirjandus, mis erinevalt Eesti omast end selgelt poliitiliselt määratleb, pooldab valdavalt Suurbritannia koosseisu jäämist ja annab seetõttu mõistetavalt tunduvalt enam lehepinda hirmulugudele. BBC on avalik-õigusliku ringhäälinguna küll sõltumatul positsioonil, kuid selle mõju kohalikele ei ole piisavalt suur. Nii on iseseisvuse pooldajad valinud oma sõnumi kuuldavaks tegemiseks alternatiivsed kanalid: sotsiaalmeedia ja ukselt uksele käimise. Kuid see, mis aitas võimule Ameerika Ühendriikides Barack Obama, ei pruugi samavõrra edukalt töötada Šotimaal, kus mägedes internetilevi püüdmine on omaette kunsttükk.

Kusagil kaugel, Euroopa Liidu liikmesriikide valitsuste koridorides ja kohvilaudade taga nähakse asja hoopis oma nurga alt. Võib juhtuda, et just seal toimuval on Šotimaa saatuse üle otsustamisel rohkem kaalu kui kohalikel kampaaniatel. Praegu on Šoti iseseisvusreferendumi tulemuste puhul määravaks Euroopa Liidu võimalik liikmelisus. Ehkki ükski riik ei ole ametlikult teada andnud, et iseseisva Šotimaa liikmeks astumisega võib tekkida probleeme, spekuleeritakse vähemalt kahe riigi, Prantsusmaa ja Hispaania, võimaliku keeldumise üle. Kui referendumi lähenedes see kaart lauale lüüakse, võib see tähendada ka kõige optimistlikumalt meelestatud šotlaste jaoks otsust pigem suurriigi koosseisus jätkata.

See stsenaarium ei oleks aga veider mitte üksnes seetõttu, et see kaudselt ELi enda demokraatlike aluspõhimõtetega kokku ei taha sobida, vaid ka seetõttu, et Euroopa kirg, idee, uus narratiiv, mida Euroopa praegu komisjonides ja ümarlaudadel otsib, on Šotimaal olemas ja väga elujõuline. Kuidas see Euroopa Liiduga siduda ilma, et bürokraatia kirge ei lämmataks, tuleb ELil alles välja mõelda.

Kommentaarid

Iain Bell

põline šotlane

Igal riigil peaks olema võimalus olla iseseisev, kui ta seda tahab.

Kui Šotimaa oleks iseseisvuse juba varem saavutanud, oleksime me praegu üks rikkamaid riike maailmas. Briti valitsus pumpab Šotimaalt igal aastal välja miljardeid. Me oleme neile nagu lüpsilehm. Me oleme võimelised ise hakkama saama ja ise oma rahaasjade eest hoolitsema. London püüab meid hirmutada, et me ei tule toime, aga need on kõik tondijutud, paras lastele rääkida. Kui siin elada, siis hakkab Šotimaa sulle külge, isegi siin elavad inglased kavatsevad iseseisvuse poolt hääletada. Noored šotlased on kasvanud selle teadmisega, et nad saavad iseseisvaks. Mu ema ja isa kasvatasid mind šotlaseks. Meil on nii tugev ajalooline seljatagune, see teeb sind uhkeks šotlaseks olemise üle. Mu lapsed õpivad koolis gaeli keelt. See on surev keel, mu laps räägib paremini gaelit kui mina, õpetab mindki. Isegi kui see päris keeleks ei saa, on tähtis teada, kes sa oled. Siin on mäed, väga puhtad jõed, parvedena kalu ja karjadena metsikuid loomi. Kõigil on palju aega, mida täna ei jõua, seda tehakse homme. Londonis on kõigil kiire-kiire-kiire, räpane õhk ja kõik on liiga kallis. Me ei taha, et see siia jõuab. Meil on oma elu ja oma viis elada.

Graham Dinsmore

šotlane, elab Šotimaal Glasgow’s

Ma olen põhimõtteline iseseisvuse vastane. Isegi kui selle pooldajad annaksid mulle hea põhjenduse, oleks mu vastus ikkagi «ei».

Iseseisvus lihtsalt ei toimiks. Miski pole mind veel veennud, miks me peaks praegust olukorda muutma. Šoti iseseisvus on ühe mehe egotripp, vähemalt mulle on selline mulje jäänud. Šoti esimene minister Alexander Salmond otsib üksnes võimu. Aga suur ego ja väike riik ei sobi kuidagi kokku.

Ma ei ole näinud seni ühtegi asjalikku seletust, miks iseseisvus parem oleks. Kaks piirkonda on väga tihedalt seotud ja nende lahutamine oleks keeruline.

See, et avalikult ei ole inimesi vaevavatele küsimustele vastatud, näitab, et ilmselt neid vastuseid ei ole olemaski. Kõigile meeldib lehvitada  lippu ja käia kiltides ja öelda, et on uhke olla šotlane, aga tahaks teada ka, kuidas see sind kui üksikinimest, sinu perekonda mõjutama hakkab. Teoreetiliselt on iseseisvus ju tore, aga meil on vaja praktilisi vastuseid. Mina olen uhke šotlane, aga ma olen samal ajal ka britt. Šotimaal on juba praegu piisavalt iseseisvust. Šotimaa saab ühiskatlast raha enam kui õiglaselt.

Tony Giugliano

iseseisvuse pooldajate kampaania eestvedaja

Iseseisvumise poolt on nii emotsionaalsed kui ratsionaalsed argumendid. Esimene põhjus on, et Westminster ei tegutse Šotimaa heaks. Me ei saa valitsust, keda me oleme valinud – UK üldvalimistel ei valita Šotimaal konservatiive, aga saame ikka tooridest valitsuse.

Teine argument on majanduslik. Šotimaa on väga jõukas maa. Meil on roheline energia, meil on gaas ja nafta, meil on maailma tippülikoolid. Meil on palju pakkuda. Uuringute järgi oleksime pärast iseseisvumist rikkuselt kaheksas riik maailmas. Me oleme juba praegu rikas riik, kuid põhjus, miks inimesed seda ei taju, on see, et rikkus ei ole UKs õiglaselt jaotatud. Westminster marginaliseerib kõige haavatavamaid ühiskonnaliikmeid, aitab rikkamatel saada rikkamaks ja vaesemad jäävad vaesemaks. Kui Šotimaa saaks oma ressursse ise kasutada, oleksime väga rikas maa, ja seda tunneksid kõik siinsed elanikud.

Kolmas argument ongi õiglane vahendite jagamine – kui meil oleks enda käsutada kogu raha, mille Šotimaa teenib, saaks selle õiglasemalt ümber jagada ja vaesusega võidelda.

Nicola Sturgeon

Šoti asepeaminister

Pole mingit kahtlust, et iseseisvus oleks Šotimaale parim lahendus ja iseseisvunud Šotimaa jääks ELi liikmeks. Muidugi nõuab see läbirääkimisi selle üle, milline saab olema Šoti positsioon ELis ilma Inglismaata, kuid pole kahtlust, et meil on ELile palju pakkuda – meil on suurimad nafta- ja gaasivarud kogu Euroopa Liidus, rohkelt muid loodusvarasid, rikas kultuur ja heal tasemel ülikoolid.

Ükski ELi riik ei ole otse öelnud, et ta ei toetaks iseseisvunud Šotimaa liikmesust. Nad on oma väljaütlemistes väga ettevaatlikud ega soovi otseselt sekkuda UKs toimuvatesse demokraatlikesse protsessidesse. On küll spekulatsioone, et mõned riigid võiksid suhtuda sellesse eelarvamusega, kuid ükski riik ei ole seda otse välja öelnud.

Šotimaal on vähe euroskeptikuid. Me teame, et oleme üsna väike maa, mis asub Euroopa suhtes perifeerias, ja me sõltume majandussuhete kaudu sellest palju. Aga see ei tähenda, et me ei kaitseks tugevalt omaenda riigi huvisid.

Jackson Carlaw

Šoti konservatiivide esimees,

Šoti iseseisvuse vastase kampaania liider

Ma olen olnud abielus üle 25 aasta. Mina ja minu naine hoiame kokku nii headel kui halbadel aegadel. Meie kooselu ei ole üksnes roosiline, vahel me vaidleme, vahel riidleme. Aga me hoiame kokku.

See, mida Šotimaa püüab teha, on abielulahutus, sest nii olla Šotimaale parem, sest ta saavat ise majanduslikult hakkama. Aga kas abielu on siis vaja üksnes seni, kuni teine pool ei tule ise toime, ja kui ta piisavalt jõukaks kasvab, võib pikka aega kestnud suhte lihtsalt ära lõpetada? Pealegi ei ole kindel, kas Šotimaa ise toime tuleks.

Nüüd oleme olukorras, kus me oleme need punapead, kes peavad justkui tõestama, miks me oleme abielus ja miks abielus on hea olla. See on naeruväärne.

Ma olen õnnelik, olles ühtaegu nii britt kui šotlane. Ma ei näe mingit vajadust seda muuta. 300 aastat oleme me kõike koos teinud, miks, taeva pärast, on vaja seda suhet järsku lõhkuma hakata? Pealegi, rahvusvahelisel tasandil saame me koos palju suuremat rolli mängida.

Iseseisvuse pooldajad arvavad, et kõik läheb kohe ja palju paremaks, kui me vaid suudaks ise oma asjade eest hoolitseda. Tegelikult saame seda juba praegu paljude asjade puhul teha. Mis õigupoolest iseseisvusega muutuks, välja arvatud oluliselt nõrgenenud rahvusvaheline positsioon?

Gwen Douglas

šotlane, elab Londonis

Ei saa tõsiselt võtta iseseisvumisplaane, kui ei ole selget arusaama detailidest, mis selle sammu puhul mängima võivad hakata. Ma ei ole sugugi kindel, et Šotimaa oleks iseseisvudes paremas positsioonis kui praegu. Enese lahutamine kogu ülejäänud Ühendkuningriigist võib pigem kahju tuua. Me oleme samad inimesed, ühtmoodi uhked nii siin- kui sealpool Šotimaa mõttelist piiri ja oleme sellel maal sajandeid koos elanud. Vahetegemine, et siit lõpeb inglane ja siit hakkab šotlane, ei ole üldse lihtne. Milleks siis neid kahte piirkonda lahutada? Ma kardan, et šotlased hakkavad näguripäevi nägema, kui nad üksi jäävad. Alexander Salmond räägib väga kindlalt, et Šotimaa hakkab kuuluma ELi. Kuid EL on öelnud, et Šoti peab kõigepealt avaldama soovi liituda ja siis see võetakse kaalumisele. Või kust saaks iseseisev Šotimaa oma sõjalise kaitse? Kas nad vajavad passe ja passikontrolli, et Inglismaale pääseda? Kuidas nad raha tegema hakkavad? Kui nad ütlevad, et neil on nafta, siis kas neil on õigus öelda, et see kuulub üksnes neile ja ei kellelegi teisele?

Ma olen nende pärast mures. Referendumil tehakse otsus emotsionaalsel tasandil, aga seda otsust just nimelt ei tohiks emotsionaalsel tasandil teha. Praegu räägib inimeste süda – neil on suur kirg olla iseseisev –, aga rääkima peaks nende mõistus. Salmondi kohus on seletada inimestele, milline täpselt hakkaks elu pärast iseseisvumist olema, kui Šotimaa üksi jääb. Ja Šotimaa jääb väga, väga üksi.