Jürgen Tamme: projekt «demokraatia»

Jürgen Tamme Foto: Andres Haabu

Egiptuse esimese demokraatlikult valitud presidendi eemaldamine ja kodusõjaoht Vahemere teisel kaldal tekitab Euroopas segadust. Lisaks võimetusele langetada kiireid otsuseid tõi see esile ebamugava tõsiasja – EL on toetanud araabia diktatuure pikka aega, kuid tunnistada seda ei taheta.

Võib küsida, miks sekkusid ELi riigid sõjaliselt Liibüas ning blokk kõigutab Süüria režiimi, kuid inimõiguslaste poolt «hullematest hullemate» maade sekka liigitatud rikka rantjeeriigi Saudi Araabia võime eelistatakse mitte ärritada. Seejuures rõhutab ühendus, et kus iganes demokraatlikud väärtused või inimõigused on löögi all, tuleb reageerida.

Teisisõnu võib küsida – miks teatud diktaatoreid nähakse Euroopas soovimatutena, kuid teised, kes on kaugel demokraatiast, naudivad soosingut? Näiteks tasub meenutada mitme Lõuna-Euroopa riigi liidri häid suhteid Muammar Gaddafiga, kes oma isiklikke kaameleid Elysée, El Prado ja Villa Doria Pamphilise kõrval tuulutas. Sõjas Liibüaga kandsid samad riigid aga põhiraskust, eitades igasuguseid salasuhteid.

Üks Egiptuse ajakirjanik iseloomustas eravestluses ELi poliitikat araabia maades kui kahepalgelist ja väiklast. «Me teadsime, kuidas diktaatoreid kukutada, kuid me ei teadnud, kuidas demokraatiat üles ehitada,» nentis ajakirjanik, lisades, et Euroopa tahab näha rabavaid saavutusi, kuid mitte hinda, mida selle eest maksta tuleb.

Eesti kunagisel asevälisministril ja praegusel Tallinna Ülikooli õigusakadeemia presidendil Rein Müllersonil on oma aasta algul ilmunud raamatus «Režiimide vahetus» tõenäoliselt õigus, et liberaalsed riigid pole demokraatiast ja inimõigustest rääkides vabad silmakirjalikkusest.

Küsimus, kas Euroopa riike ajendab sekkuma naivism, pragmatism, ärihuvid või mõni muu põhjus, pole selle kommentaari fookus. Kuid ühelt poolt neid riike demokraatiale kutsudes, reaalsuses huvipoliitikaga aga selle arengut takistades, on Nobeli rahupreemia laureaadi maine saanud moraalse löögi.

Riigipööre, teiste hinnangul demokraatia kaitse all läbi viidud võimueemaldamine Egiptuses on pannud ELi piinlikku olukorda. Ühendus on pidevalt lubanud aidata poliitilisi jõude, kes tulevad võimule demokraatlikel valimistel, isegi kui paljud neist oleks Euroopas keelustatud.

Mulluste valimiste tulemusena tuli võimule ka Mohamed Morsi. Nüüd on suurima rahvaarvuga araabia maal esimese islamistina presidendivalimised võites ajalugu teinud Morsi teadmata kohas vahi all ning võim taas armee käes. Pole kahtlust, et sõjavägi rikkus mängureegleid, kõrvaldades rahva vaikival heakskiidul oma suurima poliitilise rivaali.

Olukorras, kus Egiptuse ja ka mitmete teiste araabia maade tulevikuväljavaated on osutunud arvatust pessimistlikumaks, näib EL lihtsalt lootvat parimat. Kuid üksnes lootmisest ei piisa.